Kasutajainfo

Lois McMaster Bujold

02.11.1949–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Lois McMaster Bujold ·

Barrayar

(romaan aastast 1991)

ajakirjapublikatsioon: «Analog Science Fiction / Science Fact» 1991; juuli – oktoober
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Barrayar»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
8
3
1
1
0
Keskmine hinne
4.385
Arvustused (13)

Teine raamat Miles Vorkosigan''i sarjas. Tegevus jätkub samast kus eelmine raamat lõpetab. Vana Imperaator paneb kõvad pea alla ja Aral Vorkosiganist saab Barrayari Impeeriumi ametlik regent. Cordelia ootab samal ajal last (Miles). Paraku osutub poliitiline karjäär mitte vähem ohtlikuks kui sõjaväeline. Mingi kohalik idioot korraldab meie peategelaste residentsile atendaadi korras gaasirynnaku, millest Aral ja Cordelia kyll terve nahaga välja tulevad, kuid mis loote arengule paraja põntsu paneb - ka parimal juhul jääb Vorkosiganide mantlipärija eluks ajaks invaliidiks. Kõigele sellele lisaks korraldab yks kohalikest krahvidest paleepöörde ja algab kodusõda. Lõpuks saab Cordelial kõigest sellest lahmimisest tõsine siiber.. Ja kui tema juba millegi/kellegi peale pahaseks saab.. Yhesõnaga sõda lõpetatakse ära. Miles synnibki suhteliselt äbarikuna. Esmapilgul. Raamatu epiloogis kirjeldatakse lyhidalt tema vanemate emotsioone viie aasta pärast, Arali lausega mis kõlas umbes "there is one of him and a lot of us adults, then why do I have a feeling that he has us outnumbered and surrounded" :) Igati heal viielisel tasemel tempokas ja paraja hulga andekate kildudega lugu. Vorkosigani sarjast esimene mis Hugo sai.
Teksti loeti inglise keeles

Nõustun eelkirjutajaga, tõesti kena lugu ja kindlasti ka oma Hugo vääriline. Eriti vahva on lugeda Cordelia, rikka ja arenenud Beta Koloonia endise kodaniku kokkupuudet vaese Barrayari pool-keskaegse aristokraatliku kultuuriga. Alguses püüab ta hoolega mängida oma rolli kui regendi-proua Lady Vorkosigan. Aga kui ta laps on ohus, ja tal muidu üle viskab...siis pead lendavad. Üks kenamaid stseene raamatus oli kui üks aristokraat Vordarian sosistab mingil peol Cordeliale, "You know, your husband is bisexual." Ta loodab muidugi nende abielule põntsu panna. Cordelia aga on kasvanud Beta Koloonial, tema vastab lahke naeratusega, "He was bisexual. Now he is monogamous." Ja imestab, et miks krahv Vorkosigan näost imelikuks läks... Kindlasti soovitan.
Teksti loeti inglise keeles

Oijah...

Teine kokkupuude siis Bujoldi loominguga. Kindlasti üks neist autoreist, kel kalduvus lemmikuks saada...

Kui raamatust rääkida, siis minule tundus (taas kord), et raamatu algus oli veidike liiga vaoshoitud, ehk natuke liialt venitatudki. Esimesed mõnedkümned leheküljed olid ikka kaunis rasked, pidin end suisa sundima - ei leidnud sellist iva, mis hoiaks silmad raamatu küljes kinni ja südame erutusest värisemas. Õige hoo saavad asjad sisse alles äpardunud atendaadikatsest ning sellest alates tegin ise vaid ühe pausi sisse - nii kaasakiskuvaks osutus see alul veninud lugu.

Milles siis asi? Pärast (sarja eelmises osas) toimunud sündmusi on Barrayaril kujunenud uus poliitiline olukord. Võim on läinud uue, vaid viieaastase imperaatori kätte. Tegelikuks valitsejaks on regent Aral Vorkosigan. Poliitiline olukord on kaunis pingeline, ka teised oleks tahtnud riigipirukast osa saada. Nii fabritseeritakse paar intriigi, mis viivad ühe aadelkonna liikme dekaputeerimise ja sellest tulenevalt atendaadini imperaatorlikule regendile. Kasutades ära sogast vett ja paljude kalade ringiujumist selles organiseerib üks tähtsate esivanemate järeltulija riigipöörde, mis aga esialgu on nurjumisele määratud. Olukord on aga väga terav...

Ei hakkagi siinkohal rohkem rääkima, edasitoimuv on juba (minu arust) raamatu magusaim osa, selline hoogne ja haarav "hide & seek" lugu.

Kõik, kes aga veel kahtlevad teose headuses ja seetõttu ei loe - ei ole mõtet. Tegu on tõeliselt toreda raamatuga.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmakuulsa Miles Vorkosigani sarja teine osa. Miles ise küll enne päris viimaseid lehekülgi lavale ei astu, enamuse ajast on ta alles kas Cordelia kõhus või mingisuguses inkubaatoris, mille röövimine ja tagasisaamine täidabki raamatu teise poole.

Põhimõtteliselt on tegu ulmekuues naistekaga, mis ajuti kaldub tapvalt igavaks, aga aeg - ajalt suudab isegi üllatada mingitsorti intriigiga. Ulmeline pool on lahendatud meeldivalt lihtsalt: hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmat ja tähtedevaheliste tohutute kauguste logistiline probleem lahendatakse wormhole`i ühest otsast sisse ja teisest välja sõites. Mingit seletust, kuidas need kõik töötavad pole, ja ei olegi vaja.

Tegelastevaheliste suhete kirjeldamisel muidugi nii lihtsalt ei pääse. Tegelased kujutavad endast tavaliste seebiseriaalide tüüpkangelaste mitmesuguseid kombinatsioone. Mingi loogika või psühholoogia otsimine nende käitumisest on mõttetu. Naistekas naistekaks, peaasi et on huvitav. Siin aga tuleb mängu asjaolu, mida Andri mainis juba oma arvustuses sarja esimesele osale: Bujoldi kirjutamisstiil on hüplev ja jõnkslik. Aeg - ajalt vajutatakse gaas põhja, samas jälle tuleb lehekülgede kaupa täiesti mõttetut nämmutamist. Hinde andmisel kaalusin "kolme" ja "nelja" vahel. Peale jäi millegipärast viimane, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski täiesti korraliku ajaviitekirjandusega, mis aga mu meelest ei vääri absoluutselt teatud kultusmainet, mis sarjale nagu tekkinud oleks.

Sisust kah. Kangelanna ei lepi üldise meelsusega ja võitleb oma invaliidist poja eluõiguse eest, korraldades möödaminnes ära positiivsete abikangelaste elud ja lüües maha kõik teda takistavad negatiivsed kangelased, tõestades enda valitud tee õigsust algul tõrksaks osutunud aga pärast ennast parandanud vanameelse äiapapa silmis.

Teksti loeti inglise keeles

Kohe alguses lisan juurde, et minu arvates on see teine jutt tsimaarukene parem, kui esimene ja seetõttu võin talle hindeks viie anda küll, kuigi paraja miinusega.

Millest siis jutt käib? Jutt käib sellest, et Barrayari imperaator ning tema ainsaks pärijaks jääb tema neljaastane lapselaps Gregor. Enne surma peab ta siiski tegema raske otsuse ja otsustama, kes valitseb riiki kuni viimane saab täisealiseks ja on valmis ise troonile asuma. Ezari valik jääb pidama Aral Vrokosiganile, kes algul küll vastu punnib, kuid pärast vastumeelselt nõusse jääb. Arali kasuks otsustab mitu asja -- esiteks on pärimisnimekirjades niigi üks kõvemaid tegijaid ja vaatamata sellele pole teinud ühtegi sammu selleks, et kroon endale kahmata. Enamgi veel -- Aral on korduvalt näidanud üles vastumeelsust kõigele keisriametiga seotu vastu ja seetõttu pole vaja karta, et regendina ta hiljem trooni kuninga pojapojale üle ei anna. Kuna ta on värskelt abiellunud pole ka lühemas perspektiivis vaja karta, et ta (kasvõi kogemata) tema kadunud poja naise voodi kaudu troonile tõuseks ja lõpetuseks, mis vahest on kõige tähtsam: Aral on üks neljast inimesest impeeriumis, kes teab kogu ulatuses Escobari sõja tegelikke tagamaid.

Verivärske regendi elu ei saa aga kerge olema. Kuna Cordelia on vahepeal käima peale saanud, siis peab mees äitma üheaegselt nii perekonnapea kui valitseja kohustusi ja mitte kõik ei ole rõõmsad Ezari valiku üle. Aralit peetakse liiga progressiivseks (arvestades kasvõi sellega, et ta naine on endine beetalane ja seega endine vaenlane) ning traditsioonidest kubisevas Barrayaris on palju inimesi, kes peavad tema seisukohti riigireetmisest juuksekarva kaugusel olevaks. Tuletan siinkohas meelde, et ajalooliste uperpallide tõttu oli Barrayar pikka aega isolatsioonis ja nende tehnoloogiline areng oli seetõttu kängu jäänud.

Kuna uuel regendil pole veel mahti olnud sõjaväge ning aadlikke lõplikult enda sõrme ümber väänata, kasutab vanameelsete klikk eesotsas krahv Vordarianiga juhust ning katsub võimu haarata. Oluliseks malenupuks hakkab siinkohas olema lapskuningas, kelle elust ja surmast sõltub kelle otsustada on Barrayari tulevik.

Ma ise lugesin seda romaani kogumikus "Cordelia`s Honor", kus see oli koos "Shards of Honor"-ga ning koos moodustavad need ühtse tervikuna Miles Vorkosigani sarja sissejuhava peatükki, kus Miles ise polegi õigupoolest veel tegev.

Räägiks nüüd veel miinustest kah. Võib muidugi väita, et raamat jõnksutas, kuid mulle see meeldis -- tore on aeg ajalt hoogu maha võtta ja lihtsalt aknast välja vaadata, mitte kogu aeg hambad tangis gaasipedaali litsuda. Pealegi toimus nende "aeglasemate" kohtade peal üsna palju selliseid asju, mis hiljem aitas jätta muljet, et mitte ühtegi asja ei tehta põhjuseta. Siiski kohati on näha, et tegu on naisterahvaga, keda huvitavad rohkem riided, kui nende kandmise põhjus ja kes tahaks saada sünnipäevaks mitte raamatut, vaid lilli. Kuid see selleks.

Mis mind vahest kõige rohkem häiris oli seesama Cordelia kuju. Loomulikult oli Cordelia beetalane ja pealegi veel sõdur, kuid kohati läks tema machostamine ilmselgelt liiale. Samal ajal oli häriv ka lugeda neid kohti, kus ta proovis Aralit "tsiviliseerida" -- minu arvates oli Beeta ühiskond oli täpselt sama jätkusuutlik/suutmatu kui Barrayani oma. Nad ei olnud rikkad, sest neil ei olnud erilisi maavarasi ja kõik tuli sisse importida -- nende eeliseks oli tehnoloogiline progress, mis võimaldas siiski üsna kenasti ots-otsaga kokku tulla. Kui Barrayari valitses imperaator, siis Beetat valitses Steady Freddy, kelle poolt justkui keegi ei hääleta, aga kes pagan teab kui kaua juba presidendiametit oli pidanud. Siiski see osa kandis veel mingisugust loogikat, kuid kui asi läks ühiskonnanormidesse, siis valitsesid mõlemas ühiskonnas oma dogmad ja beetalased paistsid oma normides olema veelgi jäigemad kui barrayalased, kes olid sündinud ellujääjad. Kohati läks asi muidugi ka täiesti käest ära -- mitte üheski patriarhaalses ühiskonnas ei tule üks naine ja ei hakka seal takistamatult kõiki dogmasi rikkuma ning Beeta kuluurinorme kehtestama. Traditsioonid, mida on kultiveeritud sadu aastaid, ei saa murda päevapealt. Ometigi paistis, et see seal sünnib. Sest kirjanik on andnud mõista, et see on HEA ja ÕIGE.

Teksti loeti inglise keeles

Romaani venitatud algust lugedes mõtlesin talle "nelja" panna, vahepeal läksid mõtted isegi "kolme" peale, aga lõpuks otsustasin maksimumhinde kasuks. Hoolimata jõnksutamisest ja alguses nõrgana tundunud intriigist meeldib mulle Bujoldi kirjutamisviis. Mõni teine naisautor (nagu Lisa Tuttle) toppinuks teksti ilmselt lehekülgede kaupa Cordelia halamist ja emotsemist teemal, et miks ta pojaga nii või teisiti läks, Bujold aga hoolib lugejast.

Täienduseks Avole-tegelikult ei sandistanud Milesi sünnieelselt mitte gaasirünnak, vaid Cordeliale antud vastumürgigaas pärast seda. Irooniana oli gaasirünnaku motiiv psühholoogiliselt täiesti mõistetav, tuues paraku kaasa süütuid ohvreid. Mingil hetkel tunduski romaan sellise fatalistlik-traagilisena, et hiljem lihtsalt lahedaks madinaks pöörata.

Teksti loeti eesti keeles

Miles Vorkosigani saaga teine raamat, milles nimikangelane ise veel otseselt oma etteastet ei tee (üks peatükk raamatu lõpus ei lähe arvesse). Tema asemel on kesksel kohal, nagu ka eelmises osas, tema ema, kes on ise ka päris kõvast puust tehtud. algab raamat rahulikult ning esimesed sadakond lehekülge on pehmelt öeldes sündmustevaesed. Punutakse intriige, tutvustatakse Barrayari elu-olu, sätitakse tegelaskujusid paika. Kõik see on edasist arvesse võttes muidugi vajalik, kuid samas ka parajalt tüütu. Kuskilt poole pealt aga keerab autor järsku tuurid üles ning lõpuni kulgeb raamat juba päris huvitavalt. Ei saa just öelda, et teos mulle erilist muljet avaldanud oleks, kuid kergeks meelelahutuseks kõlbas küll. Ajaviitekirjandus, ei midagi enamat. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin just lapsele Grimmide muinasjuttu targast talutüdrukust ja avastasin, et see sobib nii tasemelt kui moraalilt antud raamatu sünopsiseks.
Kõigepealt, see raamat ei ole SF, see on maskeerunud emokas. Ehk siis tuleb Vinge Mutt ja hakkab ühes vanas patriarhaarses ühiskonnas laamendama nagu elevant portselanikaupluses. Kuna ta on tõelise Targa Talutüdrukuna lennanud "osmikust" tippu välja, õnnestub tal üht-teist ka ära teha. Olgu, mingi tasemeni oli asi loetav, kuid... oehh, nüüd ma hakkan telliseid sülitama: 1 asi, miks ma ei salli tavakirjandust (teatud teoseid muidugi) on 1/miljonile kokkusattumused ja tegelaste käitumine 60-se IQ-ga hälvikutena. Keset riigipööret ei tule kellelegi peale peategelase pähe küsida inimeselt, kelle ülesanne oli teada palee salakäike, et ega sa mõnda sellist ei tea, mida palee vallutanud seltskond ehk avastanud ei ole... üle poole planeedi salaoperatsioonile tormanud leedi koperdab oma sõbranna otsa, kes tuleb just kinnivõtmise hetkel vastaste käest tulevahetusega kätte saada ja kes veerand tunni pärast sünnitama hakkab... peategelane ei löö olulist vaenlast ühes stseenis maha nii ajuvaba põhjendusega, et mul lihtsalt ei tule muud pähe, kui et autoril oli vaja korraldada veel ühe tegelase mahalöömine ja käsikirja üleandmise tähtajani oli napid 3 minutit... Ühesõnaga, võimatute kokkusattumuste ja üldise ajuvabaduse doos ületas minu jaoks talutavuse piiri.
Lisaks ei ole see raamat SF veel mitmes mõttes -- tehnoloogiad on ainult nimed, midagi sisulist need kaasa ei too, kuni selleni välja, et kodusõja ajal istuvad kosmoseväed orbiidil äraootaval seisukohal -- no saage aru, tegelikult on tegu ju kõigist mö(õõ)galugudest tuttava pseudokeskaegse maailmaga ja küll autor suudab välja mõelda mingi põhjenduse, miks lihtsalt välistada asjad, millest ta üle ei käi. Just -- hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmaga, aga tegelikult on ikkagi 80-ndate ameeriklane "kuningas Arthuri õukonnas".

Ehk siis kokkuvõetuna -- megapettumus. Ma annan autorile veel ühe võimaluse, enne kui tema nimele lisandub mu mõttes suur punane keelumärk (autorid, kellega ei tasu aega raisata). Ei vaidle eelarvustajatele selles mõttes vastu, et lugeda oli päris hea, kirjasõna autor valdab, olid ka mõned head kohad, niisamuti kui raamatut võib lugeda päris heaks meelelahutuseks, kui kuidagi õnnestub tegelaste motivatsiooni ja loo loogilisuse üle mitte arutleda. Aga just neil põhjustel puudus loos minu jaoks igasugune pinge, mida asendas sportlik hasart -- kui tobedaks asi minna saab. Need 2 punkti on peamiselt saavutuste eest selles vallas.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: märts 2026
veebruar 2026
jaanuar 2026
detsember 2025
november 2025
oktoober 2025

Autorite sildid: