(romaan aastast 1991)
eesti keeles: «Barrayar»
Tallinn «Varrak» 2009 (F-sari)
Põhimõtteliselt on tegu ulmekuues naistekaga, mis ajuti kaldub tapvalt igavaks, aga aeg - ajalt suudab isegi üllatada mingitsorti intriigiga. Ulmeline pool on lahendatud meeldivalt lihtsalt: hõljukid hõljuvad, plasmapüssid tulistavad plasmat ja tähtedevaheliste tohutute kauguste logistiline probleem lahendatakse wormhole`i ühest otsast sisse ja teisest välja sõites. Mingit seletust, kuidas need kõik töötavad pole, ja ei olegi vaja.
Tegelastevaheliste suhete kirjeldamisel muidugi nii lihtsalt ei pääse. Tegelased kujutavad endast tavaliste seebiseriaalide tüüpkangelaste mitmesuguseid kombinatsioone. Mingi loogika või psühholoogia otsimine nende käitumisest on mõttetu. Naistekas naistekaks, peaasi et on huvitav. Siin aga tuleb mängu asjaolu, mida Andri mainis juba oma arvustuses sarja esimesele osale: Bujoldi kirjutamisstiil on hüplev ja jõnkslik. Aeg - ajalt vajutatakse gaas põhja, samas jälle tuleb lehekülgede kaupa täiesti mõttetut nämmutamist. Hinde andmisel kaalusin "kolme" ja "nelja" vahel. Peale jäi millegipärast viimane, ilmselt seetõttu, et tegu on siiski täiesti korraliku ajaviitekirjandusega, mis aga mu meelest ei vääri absoluutselt teatud kultusmainet, mis sarjale nagu tekkinud oleks.
Sisust kah. Kangelanna ei lepi üldise meelsusega ja võitleb oma invaliidist poja eluõiguse eest, korraldades möödaminnes ära positiivsete abikangelaste elud ja lüües maha kõik teda takistavad negatiivsed kangelased, tõestades enda valitud tee õigsust algul tõrksaks osutunud aga pärast ennast parandanud vanameelse äiapapa silmis.
Kohe alguses lisan juurde, et minu arvates on see teine jutt tsimaarukene parem, kui esimene ja seetõttu võin talle hindeks viie anda küll, kuigi paraja miinusega.
Millest siis jutt käib? Jutt käib sellest, et Barrayari imperaator ning tema ainsaks pärijaks jääb tema neljaastane lapselaps Gregor. Enne surma peab ta siiski tegema raske otsuse ja otsustama, kes valitseb riiki kuni viimane saab täisealiseks ja on valmis ise troonile asuma. Ezari valik jääb pidama Aral Vrokosiganile, kes algul küll vastu punnib, kuid pärast vastumeelselt nõusse jääb. Arali kasuks otsustab mitu asja -- esiteks on pärimisnimekirjades niigi üks kõvemaid tegijaid ja vaatamata sellele pole teinud ühtegi sammu selleks, et kroon endale kahmata. Enamgi veel -- Aral on korduvalt näidanud üles vastumeelsust kõigele keisriametiga seotu vastu ja seetõttu pole vaja karta, et regendina ta hiljem trooni kuninga pojapojale üle ei anna. Kuna ta on värskelt abiellunud pole ka lühemas perspektiivis vaja karta, et ta (kasvõi kogemata) tema kadunud poja naise voodi kaudu troonile tõuseks ja lõpetuseks, mis vahest on kõige tähtsam: Aral on üks neljast inimesest impeeriumis, kes teab kogu ulatuses Escobari sõja tegelikke tagamaid.
Verivärske regendi elu ei saa aga kerge olema. Kuna Cordelia on vahepeal käima peale saanud, siis peab mees äitma üheaegselt nii perekonnapea kui valitseja kohustusi ja mitte kõik ei ole rõõmsad Ezari valiku üle. Aralit peetakse liiga progressiivseks (arvestades kasvõi sellega, et ta naine on endine beetalane ja seega endine vaenlane) ning traditsioonidest kubisevas Barrayaris on palju inimesi, kes peavad tema seisukohti riigireetmisest juuksekarva kaugusel olevaks. Tuletan siinkohas meelde, et ajalooliste uperpallide tõttu oli Barrayar pikka aega isolatsioonis ja nende tehnoloogiline areng oli seetõttu kängu jäänud.
Kuna uuel regendil pole veel mahti olnud sõjaväge ning aadlikke lõplikult enda sõrme ümber väänata, kasutab vanameelsete klikk eesotsas krahv Vordarianiga juhust ning katsub võimu haarata. Oluliseks malenupuks hakkab siinkohas olema lapskuningas, kelle elust ja surmast sõltub kelle otsustada on Barrayari tulevik.
Ma ise lugesin seda romaani kogumikus "Cordelia`s Honor", kus see oli koos "Shards of Honor"-ga ning koos moodustavad need ühtse tervikuna Miles Vorkosigani sarja sissejuhava peatükki, kus Miles ise polegi õigupoolest veel tegev.
Räägiks nüüd veel miinustest kah. Võib muidugi väita, et raamat jõnksutas, kuid mulle see meeldis -- tore on aeg ajalt hoogu maha võtta ja lihtsalt aknast välja vaadata, mitte kogu aeg hambad tangis gaasipedaali litsuda. Pealegi toimus nende "aeglasemate" kohtade peal üsna palju selliseid asju, mis hiljem aitas jätta muljet, et mitte ühtegi asja ei tehta põhjuseta. Siiski kohati on näha, et tegu on naisterahvaga, keda huvitavad rohkem riided, kui nende kandmise põhjus ja kes tahaks saada sünnipäevaks mitte raamatut, vaid lilli. Kuid see selleks.
Mis mind vahest kõige rohkem häiris oli seesama Cordelia kuju. Loomulikult oli Cordelia beetalane ja pealegi veel sõdur, kuid kohati läks tema machostamine ilmselgelt liiale. Samal ajal oli häriv ka lugeda neid kohti, kus ta proovis Aralit "tsiviliseerida" -- minu arvates oli Beeta ühiskond oli täpselt sama jätkusuutlik/suutmatu kui Barrayani oma. Nad ei olnud rikkad, sest neil ei olnud erilisi maavarasi ja kõik tuli sisse importida -- nende eeliseks oli tehnoloogiline progress, mis võimaldas siiski üsna kenasti ots-otsaga kokku tulla. Kui Barrayari valitses imperaator, siis Beetat valitses Steady Freddy, kelle poolt justkui keegi ei hääleta, aga kes pagan teab kui kaua juba presidendiametit oli pidanud. Siiski see osa kandis veel mingisugust loogikat, kuid kui asi läks ühiskonnanormidesse, siis valitsesid mõlemas ühiskonnas oma dogmad ja beetalased paistsid oma normides olema veelgi jäigemad kui barrayalased, kes olid sündinud ellujääjad. Kohati läks asi muidugi ka täiesti käest ära -- mitte üheski patriarhaalses ühiskonnas ei tule üks naine ja ei hakka seal takistamatult kõiki dogmasi rikkuma ning Beeta kuluurinorme kehtestama. Traditsioonid, mida on kultiveeritud sadu aastaid, ei saa murda päevapealt. Ometigi paistis, et see seal sünnib. Sest kirjanik on andnud mõista, et see on HEA ja ÕIGE.
Täienduseks Avole-tegelikult ei sandistanud Milesi sünnieelselt mitte gaasirünnak, vaid Cordeliale antud vastumürgigaas pärast seda. Irooniana oli gaasirünnaku motiiv psühholoogiliselt täiesti mõistetav, tuues paraku kaasa süütuid ohvreid. Mingil hetkel tunduski romaan sellise fatalistlik-traagilisena, et hiljem lihtsalt lahedaks madinaks pöörata.
Ehk siis kokkuvõetuna -- megapettumus. Ma annan autorile veel ühe võimaluse, enne kui tema nimele lisandub mu mõttes suur punane keelumärk (autorid, kellega ei tasu aega raisata). Ei vaidle eelarvustajatele selles mõttes vastu, et lugeda oli päris hea, kirjasõna autor valdab, olid ka mõned head kohad, niisamuti kui raamatut võib lugeda päris heaks meelelahutuseks, kui kuidagi õnnestub tegelaste motivatsiooni ja loo loogilisuse üle mitte arutleda. Aga just neil põhjustel puudus loos minu jaoks igasugune pinge, mida asendas sportlik hasart -- kui tobedaks asi minna saab. Need 2 punkti on peamiselt saavutuste eest selles vallas.