Esiteks, see raamat ei ole Miles Vorkosigani sarjast. Ei ole õigupoolest isega SciFi vaid Fantasy. Tegevus toimub mõnevõrra modifitseeritud 15nda sajandi Itaalias. Selles mõttes igati värskendav ja originaalne vaheldus muidu kyllalt albionikesksele zanrile. Esialgu kippus kohalik atmosfäär kyll pisut Cippollino Seiklustega assotsieeruma, kuid see läks peagi yle ;) Maailm ise on kyllalt originaalne. Pyha Inkvisitsioon põletab ainult Musta Maagiaga tegelevaid nõidu ning võlureid. Valge Maagia harrastajad on kyll kiriku poolt litsentseeritud ja pideva kontrolli all, kuid muidu igati lugupeetud käsitöölised/kunstnikud. Nii elabki kuskil Itaalia-Shveitsi piiril kohaliku hertsogi valdustesse kuuluvas linnakeses auväärne Maag-kullasseppmeister Beneforte oma särtsaka tytre Fiamettaga. Hertsog, kes Beneforte käest regulaarselt kõikvõimalikke nipsasjakesi tellib, on parasjagu oma tytart mehele panemas, ning kiirustab sel puhul vana Maagi tagant viimase tellimuse lõpetamisega. Selleks on maagiline soola- ning pipratopsist koosnev lauaimplement. Maagia seisneb antud juhul selles, et soolatopsist võetud sool neutraliseerib toidu sisse poetatud myrgi, samal ajal kui suhu sattunud pipar paneb inimese rääkima tõtt. Maag saab asjakese valmis ning läheb siis koos Fiamettaga tellimust Hertsogile yle andma. Lossis selgub, et Hertsogi potentsiaalne väimees koos oma kaaskonnaga on juba saabunud. Paraku osutub too kyllalt keevavereliseks tyybiks (nagi itaallasele kohane), mistõttu õnnestub äiapapal tekkinud vaidluse käigus korduvalt oma väimehe pistoda otsa komistada. Järgneva märuli käigus selgub, et väimees on yks Inkvisitsioonil kahe silma vahele jäänud Mustadest Maagides. Maagilises duellis Meister Benefortega keerab viimane kyll tuksi oma oponendi võlusõrmuse, kuid on sunnitud põgenema ning saab selle käigus õnnetul kombel ära tapetud. Fiametta põgeneb oma isa surnukeha kaasa vedades edasi ning jõuab Shveitsi piiri äärses kõrtsis kokku noore kaevuri Thur Ochiga, keda kadunud Beneforte omale õpipoisiks oli tellinud. Kokkuvõtteks: raamat oli tõeliselt mõnus, muhe ja hästi kirjutatud. Lugema hakkasin ma teda kerge eelarvamusega - ei uskunud et ta Vorkosigani lugude tasemele kyynib. Võin rõõmuga raporteerida, et sedapuhku ma eksisin. Ka raamatu happy end ei tundunud moosine ega yle pakutud vaid igati omal kohal. Soovitan soojalt.