"Mesilased" on ajaloolis-fantastiline romaan. Selle peategelaseks on üliõpilane Laurentius Hylas, kes rändab Rootsist saadud stipendiumiga Tartu ülikooli oma õpinguid jätkama. Kuid juba Tallinnas laevalt maha astudes tunneb ta, et midagi on valesti. See tunne tugevneb järjest postitõllaga Tartusse sõites ning eriti kohale jõudes.
Tõsi küll, osa sellest tundest saab panna ümbritsevate olude arvele. Vihma on sadanud terve suve ja saak on ikaldunud, nüüd on käes sügis ja ikka veel lõppematu vihma kannul on tulnud pori, mäda, külm ja nälg. Ringi hulguvad nälgivad talupojad nagu kummitused. Lagunemise ja surma lõhn on igal sammul Laurentiuse sõõrmetes.
Veider on aga asjaolu, et mitte keegi teine ei tundu tajuvat seda õhkkonda niimoodi nagu Laurentius. Lisaks hakkab talle palavikunägemuste kaudu viirastuma nagu mingi teine maailm - soe ja kuiv, täis mesilaste suminat ja mee värsket, rikkumatut lõhna. Selle maailma emissariks on salapärane, kuldsete silmadega neiu Clodia.
Ma pean ütlema, et "Mesilasi" olen ma lugenud selle ilmumisest peale päris mitu korda. Viimase ülelugemisega püüdsin ma aga vaadata seda mõttega, mille suurem osa lugejatest ja kriitikutest tundub olevat kõrvale lükanud - ehk siis lugeda "Mesilasi" eelkõige kui ulmeromaani.
Vormiliselt on siin loomulikult tegemist ajaloolise romaaniga ning ajalugu pole siin sugugi mitte vaid lohakalt loo taustale riputatud kulissideks. Vastupidi, "Mesilaste" detailitäpsust on kiitnud ka sellel teemal minust rohkem teadlikud inimesed.
Ma argumenteeriks siin aga, et vormist hoolimata on sisult tegemist puhta ulmeromaaniga ning "Mesilaste" lugemine vaid ajaloolise jutustuse võtmes jätab lugejale väga palju mõistmatuks, kaasa arvatud lõpplahenduse. Ma usun, et see pole niimoodi seatud ka kogemata, sest autor on ulmežanris teadlik ja kogenud.
Ulmepilguga lugemises on "Mesilased" klassikalist tüüpi paralleelreaalsuste või -maailmade romaan, mis võlgneb väga palju Philip K. Dicki teostele, aga kaasaegsemalt veel enam ehk Christopher Priesti omadele. Nendes lugudes on olemas põhireaalsus, kus tegevus toimub – kuid samas on selle kõrval kas üks või mitu teist, mis võivad teineteisega lõikuda.
"Mesilased" positsioneerib meie oma ajalugu ja maailma düstoopilise reaalsusena. Selleks asetabki ta tegevuse ühe siinse ajaloo kõige jubedama näljahäda keskele. Kuid lugejatena teame meie lisaks, et kõigest mõne aasta pärast tabavad seda maanurka venelaste korraldatud Põhjasõja õudused. Tartu elanikud ja majad tunduvad unenäolised, sest peagi pole siin enam ühtki inimest elus ega ühtegi maja püsti.
Seda kõike tunnetab Laurentius roiskumise lõhna kaudu, mida keegi teine ei näi märkavat. Kuid samamoodi tunneb ta ka seda, et on olemas teine maailm. Selle maailma sümboliks on mesi, aastatuhandete jooksul tuntud kui praktiliselt ainus usaldusväärne looduslik antiseptik ning otsene antitees siinmaailma mädanemisele ja lagunemisele.
See mõte ei ole muidugi kohustuslik. Hoolimata teose lühidusest on mul olnud ikka huvitav jälgida, kuidas inimesed sellele hästi erinevalt lähenevad. Ka ajaloolise romaanina on see minu arvates üks kaasaegse Eesti parimaid (ilma Tiit Aleksejevi Esimese ristisõja raamatusarja kuidagi pisendamata). Selle lugemine ulmena on aga miski, mida ma tahaks soovitada – sest nii on võimalik näha midagi veel enamat.
Hinnang: 10/10