Kasutajainfo

Meelis Friedenthal

24.10.1973-

  • Eesti

Teosed

· Meelis Friedenthal ·

Inglite keel

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
2
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Tegelikult mulle meeldivad raamatud, mis on kohati keerulised, aga millest mul õnnestub veel aru saada. Mis laiendavad teadmisi, aga mitte ka liiga palju korraga.
On raamatuid, milles autor annab tegelastele hingetõmbamisaega, täidab nö tühikuid, rääkides sellest, mida ta ise hästi tunneb. Siis on, eriti just ulmes, raamatuid, mille autorile on tulnud pähe mingi tehniline, harvem filosoofiline idee ja ta paneb pahatihti pealiskaudseks jäävad tegelased seda ideed illustreerima. Inglite keel ei liigitu õieti kummassegi jaotusse, kuigi pole kahtlust, et autor tunneb materjali väga hästi ja ideed on tal ka. Hea küll, tegelased on pisut pealiskaudsed, jäädes ideede varju, aga see on ehk isegi tahtlik. Sest, noh, mumeelest on üks läbiv mõte selles, et kui aastat nii kolm-poolsada tagasi püüdsid haritud inimesed millelegi olulisele pihta saada, siin nüüd ei oska ka haritud inimesed nende püüdlustega muud peale hakata kui katalogiseerida pabereid, millele tollal kirjutati. Ja kes üritabki ka asja sisusse tungida, läheb hulluks. (Seda, kuidas umbest samast ajastust pärineva, ülejõukäiva materjali lugemine hulluks ajab, nägin ma oma ülikooliajal küll kah piisavalt.)
See raamat on oma ülesande täitnud isegi siis, kui ajendab lugeja mõnede sõnade tähendust otsima ja mõnda inimmõtte arengut tutvustavat teatmeteost lehitsema. Ma ei oska ainult öelda, kas järelsõna, mis kinnitab, et kõik oligi tõesti nii, oli vajalik. Vist ikka oli, kuna suur osa võimalikest lugejatest, kardan, pole teemaga eriti kursis (ja ma ei mõtle torupilli). Võimaliku paralleelina tuleb aga meelde Neal Stephensoni barokne tsükkel, kolm paksu raamatut sellest, kuidas valgustuseks nimetatav ajastu kätte jõudis ning milline oli maailm (ja filosoofiline mõte) enne seda. Inglite keel on veidi lihtsam lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
2.2017

Mõni aeg tagasi sattusin lugema Friedenthali romaani "Mesilased", mis jutustab meile loo Rootsi aja lõpus, suure nälja ajal ja katku eelõhtul Tartusse õppima tulnud Euroopast pärit üliõpilasest. Raamat meeldis hullupööra, peamiselt vist kahel põhjusel - esimeseks autori tugevus ajaloolise maailma kujutamisel ning teiseks tema võrratu oskus tegelasele naha vahele pugeda ja inimeseks olemist edasi anda. Ei häirinud kuigivõrd ka konkreetse lõpu puudumine (ajaloost teame me kõik, mis edasi sai ja mingit erilist varianti peategelasel seega pole) ega mõned nägemuslikud stseenid, mis ma tagantjärele enda jaoks rahuldavalt lahti mõtestada suutsin. Aga "Mesilased" pole ulme ja patt on temast siin, teise raamatu arvustuskastis, niigi palju rääkida.
Mõni nädal vähem kui mõni aeg tagasi võtsin eelnevast tulenevalt suurte ootustega kätte autori uusima romaani. Läbi häda ulmeks kvalifitseeruv "Inglite keel" on paraku nagu õpikunäide sellest, kuidas autori kavatsused ja see, mis tegelikult välja tuli, omavahel suures vastuolus on, nii et ma ei suuda sellest raamatust enda jaoks mitte midagi positiivseks mõelda. Romaanis on üle mõistuse palju tegelasi, kellest mitte ükski ei saa lugejale lähedaseks (kõige lähemal on sellele romaanis kujutatud XVII sajandi alguse Tartu Ülikooli professor). Ei saagi saada, sest vaid vähestele tegelastele on eraldatud rohkem kui üks peatükk. Loo peategelaseks on tegelikult hoopis müstilise tähendusega raamat, aga katse kirjutada too elusuuruseks läbi paljude temaga põimunud inimsaatuste, eeldaks fragmentarismist loobumist. Põhjus, miks raamatus tegelasi nõnda palju on, tuleneb sellest, et autor on justkui minetanud võime midagi ümber jutustada ning lavastab iga episoodi jaoks, mida loos vaja mainida on, eraldi stseeni (ja eraldab peatüki), mistõttu on romaanis ka arutu hulk kõrvalepõiked. No ja siis on võimalik lugejatele väikeseid magusaid intellektuaalseid rõõme pakkuda, andes võimaluse täiesti juhuslikus kõrvaltegelases tunda ära Rene Descartes. Festival kulmineerub sellega, et "Inglite keel" lõpeb täiesti suvalises kohas ja kõik jääb õhku rippuma. Fatamorgaana, vat mis asi see raamat on.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: