Päevapoliitiline paskvill kohtub düstoopilise retrorealismiga. Tulemus võiks olla sama tendentslik ja suure hooga üle võlli kui Kivastiku «Ordnung macht frei!», aga ei ole. Kas õnneks või kahjuks — mine võta kinni. Minu arust kaldus Friedenthal siin teise äärmusesse ja lugejale jääb veidi segaseks, mis talle õigupoolest ei meeldi.
Kirjapandu vorm ütleb, et autor põlgab seni kehtinud komareegleid sama palavalt kui värskemaid uuendustendentse (nagu "eer"-liite väljajuurimine), ent jutu igal sammul ilkuv toon laseb aimata, et pigem mitte, et kirjavead ja kohmakused pole tegelikult taotluslikud ja soov on ära panna millelegi laiemale, näiteks keele seostamisele rahvuskultuuriga.
"Kuldsest ajast" ja "Ühest teistsugusest algusest" tuttav ja ehk oodatudki unenäoline ja samas eksistentsiaalsest ängist ägisev Friedenthal on asendunud keel-sügaval-põses-vestekirjanikuga ning ma ei ole kindel, kas päevapoliitiline pila on just see žanr, millele autor edaspidi keskenduma peaks. Sest ehkki ma hakkasin pärast "Eesti keele" läbilugemist mõtlema, kas see, et ma ostan Loomingut ja Vikerkaart ainult siis, kui mõni tuttav kirjutab, on hea või halb, ei saanud ma jutu lugemisest targemaks. Ma ei saanud ühtegi selget vastust. Ega lugemise ajal kordagi naerda. Ja, pekki, ma ei saanud isegi selles mittestandardses hiina-eesti-arvutikeeles kirjutatud sõgedaid luuletusi lugeda! Miks küll riputatakse püss etenduse alguses seinale, vinnastatakse — ja jäetaksegi sinna, tulistamata ühtegi pauku?!
Jutukese sisuks on pildike kultuuriajakirjatoimetuse elust saja aasta pärast tulevikus, kus mitte midagi pole muutunud. Või, noh, peaaegu mitte midagi. Rahvuskultuuri ja eesti keele jaoks olulisim rahvusvaheline uudis on, et keegi hiinlane on pidanud matslikku eesti keelt heaks loodusluule-platvormiks ning leidnud avaldamist "1.1-kategooria" kirjandusžurnaalis. Probleem on aga selles, et normeerimata ja isetekkelisi edasiarendusi rakendava vabavara-paketi-keelt pruukiva hiinlase luule pole läbi sajandi kangekaelselt säilitatud esindus-eesti-keele kontekstis arusaadav ega keeleametnikele vastuvõetav...
Kirjapandu vorm ütleb, et autor põlgab seni kehtinud komareegleid sama palavalt kui värskemaid uuendustendentse (nagu "eer"-liite väljajuurimine), ent jutu igal sammul ilkuv toon laseb aimata, et pigem mitte, et kirjavead ja kohmakused pole tegelikult taotluslikud ja soov on ära panna millelegi laiemale, näiteks keele seostamisele rahvuskultuuriga.
"Kuldsest ajast" ja "Ühest teistsugusest algusest" tuttav ja ehk oodatudki unenäoline ja samas eksistentsiaalsest ängist ägisev Friedenthal on asendunud keel-sügaval-põses-vestekirjanikuga ning ma ei ole kindel, kas päevapoliitiline pila on just see žanr, millele autor edaspidi keskenduma peaks. Sest ehkki ma hakkasin pärast "Eesti keele" läbilugemist mõtlema, kas see, et ma ostan Loomingut ja Vikerkaart ainult siis, kui mõni tuttav kirjutab, on hea või halb, ei saanud ma jutu lugemisest targemaks. Ma ei saanud ühtegi selget vastust. Ega lugemise ajal kordagi naerda. Ja, pekki, ma ei saanud isegi selles mittestandardses hiina-eesti-arvutikeeles kirjutatud sõgedaid luuletusi lugeda! Miks küll riputatakse püss etenduse alguses seinale, vinnastatakse — ja jäetaksegi sinna, tulistamata ühtegi pauku?!
Jutukese sisuks on pildike kultuuriajakirjatoimetuse elust saja aasta pärast tulevikus, kus mitte midagi pole muutunud. Või, noh, peaaegu mitte midagi. Rahvuskultuuri ja eesti keele jaoks olulisim rahvusvaheline uudis on, et keegi hiinlane on pidanud matslikku eesti keelt heaks loodusluule-platvormiks ning leidnud avaldamist "1.1-kategooria" kirjandusžurnaalis. Probleem on aga selles, et normeerimata ja isetekkelisi edasiarendusi rakendava vabavara-paketi-keelt pruukiva hiinlase luule pole läbi sajandi kangekaelselt säilitatud esindus-eesti-keele kontekstis arusaadav ega keeleametnikele vastuvõetav...