Meelis Friedenthal

Rootsikeelsetest Soome ulmekirjanikest näib Tove Janssoni (tõlgitud 51 keelde, 760 tõlget) järel kõige edukam olevat Maria Turtschaninoff (18 keelt, 38 tõlget). Ka on ta saanud üksjagu kõikvõimalikke auhindu, neist tuntuim Junior Finlandia (Maresi eest 2014, 30 000€). Autori populaarseimad raamatud kuuluvad triloogiasse ”Punase kloostri kroonikad”. Selle sarja avab noortele teismelistele suunatud napilt üle 200-leheküljene ”Maresi”. Järgnevad kaks märgatavalt vanematele noortele suunatud ja märgatavalt paksemat romaani: ”Naondel” (490 lk) ja ”Maresin voima” (380 lk), mis inglise väljaandes kannab nime ”Maresi red mantle” (445 lk). Viimased on ka goodreads’is  üsnagi hinnatud (vastavalt 4.21/2071 ja 4.24/1050).

Nüüd siis triloogia esimesest osast. Peategelaseks on 11-12 aastane Maresi, kes on neli aastat veetnud Punases kloostris, ära õppinud lugemise, kirjutamise ja kloostriõdede iidse keele. Ta nimelt armastab raamatuid ja imeb endasse teadmisi kui seen. Punane klooster asub väikesel Menose saarel ning ei saarele ega kloostrisse või tulla ükski mees. Kunagu ammu-ammu olid seitse naist põgenenud laeval ”Naondel” meeste vägivalla ja türannia eest ning rajanud saarele kloostri. Nüüd võeti avasüli vastu väikesi tüdrukuid, kes tulid pakku nälja (Maresi) või meeste vägivalla eest (Jai). Nagu arvata võib, pole elu kloostris sugugi pilvitu. Nimelt nii mõnigi kord tuleb raevunud perekonnapea sõjajõuguga endale kuuluvat tagasi nõudma, antud kontekstis siis tütart.

Hinnang. Haaras kaasa, vaatamata sellele, et ma ei kuulu sihtgruppi. Igal juhul kavatsen ka triloogia teised osad läbi lugeda. Ilmselt nädalajagu mõnulemist. Sellele raamatule tugev neli, st. 4+.

Kunagi ammu olen lugenud Hautala romaani Kuokkamummo, mis on tõlgitud ka saksa, inglise ja tšehhi keelde – sain hea mulje autori oskusest luua ängistav õhkkond ja kerida üles põnevust. Et mulle meeldib lühiulme, siis võtsin ette tema esimese ja ainsa kogumiku, kümmet juttu sisaldava „Surnute valsi“. Märgatavalt nõrgem.
 

Ainus elamust pakkuv novell oli lühim, ligi üheksa leheküljene Käärmetaajuus ( = „Maosagedus“), mida hindaksin ehk neli plussiga. Peakangelaseks on muusikust vägivaldse alkohooliku tütar, kes väiksena pidi isa üminast ja meloodiavalikust järeldama õhtu kulgu. Kui isa meloodiad olid „head“, siis õhtul oli ühislaulu, vanade plaatide kuulamist jm meeldivat. „Halvad“ meloodiad aga andsid teada, et hommikust saati on pitsi kummutatud ja õhtul pidi keegi armu paluma, enamasti ema. See on loo taust (oma kolmandik lk); stoori räägib täiskasvanud Päivist ja sellest, kuidas ta oma selliselt, aja jooksul edasi arendatud annet kasutab.
 

Ühe loo lugemine nõudis isegi tugevat enesesundimist, seega mitterahuldav. Ülejäänud kaheksa on tugevad kolmed. Kokkuvõtteks: ilmselt tulevad romaanid Marko Hautalal paremini välja, neid loen vahetevahel ka edaspidi.
 

NB! See kogumik on pühendatud Boris Hurta mälestusele (1945-2022).
 

Sujuvalt kulgev tekst ning pöörased ideed. Samas: üheski loos pole peategelast/kangelast, kelle ettevõtmise mõnuga jälgiks, naudiks. Vana tõde pädeb: armastus, reetmine, kättemaks ning raha ja võimu laostav mõju kannavad lugu, loovad pinget.
 

Seega: Meelis Kraft kirjutab huvitavalt ja tulevikus loen meelsasti tema muidki teoseid. Ning loodan, et üha paremaks läheb.
 

See romaan on iseseisev järg ligi kümnesse keelede tõlgitud raamatule Sarasvati liiv. Vaadeldav Veeuputuse lapsed toetub kolmele vaalale, st. kolmele teaduslikule hüpoteesile. Neil on muidugi erinev paikapidavuse tõenäosus. Vaatlemegi neid alustugesid.    

1.      Nagu „Sarasvati liivaski“ on neist kolmest kõige tõenäosem Gröönimaa hiigelsuurte mitme tuhande kuupkilomeetri suuruste liustike nn. libisemine merre, mis omakorda võib esile kutsuda hüppertsunami üle 100 m. kõrguse lainega. Hävib miljardeid inimesi, sest nagu muiste, elab ka nüüd enamik inimkonnast merede rannikul.  

2.      2011. aastal esitas Isomäki koos Esko Pettay’ga raamatus Ships, Sulphur and Climate mõtte (koos põhjenduste ja arvutustega), et laevaliikluses vabanev väävel jahutab planeedi atmosfääri. Nende analüüside põhjal tuleks Euroopa, Aasia ja P-Ameerika laevaliikluses suviti kasutada väävlirikast kütust, aga talviti mitte (sest tegelikult on väävel ju loodusele kahjulik mürkaine). Vaadeldavas romaanis päästavad peategelased inimkonna jäänused, lõhates Kanada väävlikaevanduses väikesemõõdulise aatomipommi.  

3.      Minu jaoks kõige huvitavam, kuid maailmas peaaegu tunnustamata, on Max Westenhöferi ligi sada aastat tagasi avaldatud teooria inimeste eellastest – veeahvidest. Seda teooriat on edasi arendanud Alister Hardy ja Elain Morgan. Kahjuks pole väljakaevamised veel tõestanud, et sellised meres elavad veeahvid oleksid eksisteerinud. Isomäki astub väikese sammu kõrvale: ta ühendab teineteisega mereahvietapi alguse tänapäevainimese tekkimisega. Kui oletada, et inimese ülisuur aju arenes siis ja ainult siis, kui inimesed hakkasid osaliselt toituma mereandidest, siis muutub inimese arengupilt tervikuks. Westenhöfer esitas üle kolmekümne omaduse, mis on ühised inimesel mereimetajatega ning milliseid ei leidu inimahvidel või maismaaimetajatel. Toon siinkohas ära mõned:  

a)      Paleontoloogid Lõuna-Aafrikast on märganud, et pikk elu maismaal vähendab imetajate ajumahtu, seevastu elu meres kasvatab seda. Meredes on arenenud vähemalt 34 väga suure ajuga varustatud imetajate liiki, maismaal mitte ühtegi (kui inimest mitte arvestada). Nimelt saab aju arenguks vajalikke rasvhappeid  (DHA ja AA) peamiselt mereandidest.  

b)      Inimeste eluviis erineb märgatavalt suurte inimahvide omast. Meil tuleb päevas teha ca 10 000 sammu, et veresooned ei ummistuks, et ei tuleks suhkruhaigust jne. Suured ahvid aga väldivad igasuguseid tarbetuid liigutusi. Neid hoitakse vangistuses (loomaaedades) ebatervislikult ja nad ei liigu praktiliselt üldse, kuid elavad palju kauem kui liigikaaslased looduses. Vererõhk neil ei tõuse, veresooned ei ummistu, keha rasvaprotsent ei kasva ja nad ei saa ka II tüüpi diabeetest.  

c)      Inimlapsed oskavad sukelduda juba enne käimaõppimist, inimahvide lastel seda omadust pole. Tegelikult nad kardavad vett nagu tuld.  

d)      Inimestel on higinäärmed, mida muudel maismaaimetajatel pole. Savannides ja džunglites elavad imetajad ei higista palju ega kuse tihti, sest ei taha kaotada vett ega soolasid, mida savannides on vähe. Inimesed seevastu higistavad ja kusevad tihti.  

e)      Inimlapsed sünnivad küllaltki matsakatena võrreldes vasikate, varssade, koera- või kassipoegadega. Neil on märgatav rasvakiht nagu muudelgi mereimetajate lastel, sest nad vajavad seda soojaisolatsiooniks ja veepinnal püsimiseks.  

f)       Teatud protsent kõikidest lastest sünnib sõrmede ja varvaste vahel kasvavate kiledega, mis kohe sündides lahti lõigatakse.  

g)      Jne, jne, jne ...    

Nüüd raamatu ülesehitusest. See ca 400 leheküljene romaan koosneb kahest enam-vähem võrdse pikkusega ca 180 lk loost, mis on tükeldatud mitmeks ca 40-60 leheküljeliseks osaks ja vahelduvad omavahel. Vaatleme neid kahte stoorit.  

1.      Kalur Manno Ann leiab võrgust kaditha = mereinimese, merineitsi. See toimub ca 6676. aastal e.m.a India läänerannikul. Puhkeb armulugu täis seiklusi, kuid peamist tähelepanu pälvib hiigeltsunami, mis praktiliselt hävitab kogu tolleaegse inimkultuuri nii India poolsaarel kui ka Mesopotaamis jne. Manno Ann, tema seitse kaaslast ja kaditha hakkavad kõrkjapaadil liikudes levitama teadmisi (näit meliaratsioon, kirjaoskus jne) oma reisidel lääne poole, Egiptuseni välja. Indiast, Mesopotaamiast ja Egiptusest on leitud müüte seitsmest targast, kes pääsesid veeuputusest. Sumerite Oannes, hindude Manu, kristlaste ja moslemite Nooa. Oannes = Manno Ann.  

2.      Teises stooris on samad peategelased kui „Sarasvati liivas“: Susan Cheng, Pierre Chamberlain ja Horst Brandauer. Lugu jätkub sealt, kus see eelmises raamatus pooleli jäi. Horst Brandaueri idee põhjal hangivad nad New Yorgist tuumaainet (kõne all oli minituumajaam, mida ka Ats Miller on propageerinud), ehitavad algelise tuumapommi ja lõhkavad Kanada väävlikaevanduses. Paarileheküljeses epiloogis on tegevus viidud aastasse 6676 m.a.j ja säilinud inimriismed elavad meres, kuid igatsevad ka kuivale maale minekust (puuviljad, puuviljad jm. taimne toit!).  

3.      Tänapäevase teise poole sisse on visatud viis-kuus 6-7 leheküljelist kirjeldust külmenevast Soomest (kokku ligi 40 lk). Viimaks on külmakraade alla 70 ja muidugi surevad ka need soomlastest tegelased nagu ilmselt kogu Põhja- ja Kesk-Euroopa rahvaski, rääkimata Siberist jm Venemaast. Minu arust need 40 lehekülge olid asjatud. Olukord sai selgeks ka Susani, Pierre’i ja Horsti loost, samas need uued soomlastest tegelased ei jõudnud veel tuttavakski saada, kui surid.    

Raamatule hindeks neli. Palju andis juurde lugu Manno Ann’ist ja kadithast. Millegipärast Susani, Pierre’i ja Horsti kangelaslik võitlus inimkonna päästmiseks nii palju ei köitnudki. Igal juhul: selgelt parem kui „Sarasvati liiv“. Reetsin siin küllaltki tähtsa osa raamatu sisust, kuid õigustuseks olgu öeldud, et vaevalt seda eesti keeles avaldatakse. Aga teooriad on huvitavad!