The Simulacra on kergelt humoorikas-satiiriline ulmelugu. Pärast Kolmandat maailmasõda on Lääne-E...
The Simulacra on kergelt humoorikas-satiiriline ulmelugu. Pärast Kolmandat maailmasõda on Lääne-Euroopa (v.a Prantsusmaa) ja Ameerika Ühendriigid liitunud ning juba peaaegu sajandi jooksul stabiilselt püsinud USEA ühendusena, mida valitseb igavene esimene leedi Nicole Thibodeaux. Rahvas valib talle iga nelja aasta järel uue abikaasa-presidendi, keda kutsutakse kõnekeeles der Alte (vanamees).
Üldse on pärast Ameerika ja Euroopa liitumist võimule pääsenud Saksa kultuur. Majandust juhivad võimsad kartellid nagu Karp und Söhne Werke (robootika) ja A. G. Chemie (farmatseutika). Ühiskond on jagunenud töötajateks (Befehlsträger, kõnekeeles Be) ja juhtideks (Geheimnisträger, kõnekeeles Ge). Kuid pikalt stabiilsena püsinud süsteem näitab nüüd lagunemise märke.
Kes on tegelikult leedi Nicole ja kuidas on ta üheksakümmend aastat püsinud kauni, välimuselt 20-30ndates aastates naisena? Mis süsteem peitub iga nelja aasta tagant vahetuvate der Alte vanameeste taga, kes tulevad eikuskilt ja kaovad eikuhugi? Ning mille vastu protesteerib tänavakaklejatest "Hiiobi poegade" liikumise juht Bertold Goltz, kes tundub kasutavat (muidu ainult valitsuse monopoli kuuluvat) ajarändude tehnoloogiat?
Ma pean ütlema, et see romaan on kõige paremini kirjeldatav kui veidrate ideede ja tegelaste kaleidoskoop. Mainimata on veel ajas rändav Hermann Göring, totalitaarsed korteriühistud, taassündinud neandertallased, väljasurnud marslasi jäljendavad telepaatilised robotid, supervõimetega hüpohondrikust Vene muusik, ja talendišõul tühjade pudelite abil Bachi teoseid esitav duo.
Kuid mingit erilist tervikut sellest kõigest ei moodustu. Lugedes tekib pigem soov minna tagasi mõne teise Dicki teose juurde, kus need asjad on ka mõttega kirja pandud. Näiteks Natsi-Saksamaa teemade puhul "Mees kõrges lossis" või robotkoopiate puhul "Kas androidid unistavad elektrilammastest?". Või teen ma siin sellise hinnanguga autorile liiga?
Sest tegelikult võib küsida, kas kogu see tühjus polegi omamoodi mõte? Nagu ütleb ka romaani pealkiri, siis kõik siin teoses on jäljend, simulaakrum, ersats. Kõik siin esinevad koopiad ongi õõnsad, alates tillukesest robot-marslasest kuni kogu süsteemini välja. Lõplik iroonia peitubki asjaolus, et kogu näitemängul polegi kunagi olnud mingit mõtet, ei head ega halba.
Sellisena võiks see teoreetiliselt sarnaneda isegi Kurt Vonneguti parema satiirilise loominguga, kuid niisugust hinnangut ei saa ma lõpuks siiski anda. Ehk ongi võimalik kogu teost näha omamoodi simulaakrumina, mis on mõeldud jäljendama ehtsat humoorikas-satiiriline ulmelugu? Selline metatasandi nali oleks märkimisväärne, aga antud juhul võib selle tõsiseltvõetavuses pigem kahelda.
Hinnang: 5/10
Üldse on pärast Ameerika ja Euroopa liitumist võimule pääsenud Saksa kultuur. Majandust juhivad võimsad kartellid nagu Karp und Söhne Werke (robootika) ja A. G. Chemie (farmatseutika). Ühiskond on jagunenud töötajateks (Befehlsträger, kõnekeeles Be) ja juhtideks (Geheimnisträger, kõnekeeles Ge). Kuid pikalt stabiilsena püsinud süsteem näitab nüüd lagunemise märke.
Kes on tegelikult leedi Nicole ja kuidas on ta üheksakümmend aastat püsinud kauni, välimuselt 20-30ndates aastates naisena? Mis süsteem peitub iga nelja aasta tagant vahetuvate der Alte vanameeste taga, kes tulevad eikuskilt ja kaovad eikuhugi? Ning mille vastu protesteerib tänavakaklejatest "Hiiobi poegade" liikumise juht Bertold Goltz, kes tundub kasutavat (muidu ainult valitsuse monopoli kuuluvat) ajarändude tehnoloogiat?
Ma pean ütlema, et see romaan on kõige paremini kirjeldatav kui veidrate ideede ja tegelaste kaleidoskoop. Mainimata on veel ajas rändav Hermann Göring, totalitaarsed korteriühistud, taassündinud neandertallased, väljasurnud marslasi jäljendavad telepaatilised robotid, supervõimetega hüpohondrikust Vene muusik, ja talendišõul tühjade pudelite abil Bachi teoseid esitav duo.
Kuid mingit erilist tervikut sellest kõigest ei moodustu. Lugedes tekib pigem soov minna tagasi mõne teise Dicki teose juurde, kus need asjad on ka mõttega kirja pandud. Näiteks Natsi-Saksamaa teemade puhul "Mees kõrges lossis" või robotkoopiate puhul "Kas androidid unistavad elektrilammastest?". Või teen ma siin sellise hinnanguga autorile liiga?
Sest tegelikult võib küsida, kas kogu see tühjus polegi omamoodi mõte? Nagu ütleb ka romaani pealkiri, siis kõik siin teoses on jäljend, simulaakrum, ersats. Kõik siin esinevad koopiad ongi õõnsad, alates tillukesest robot-marslasest kuni kogu süsteemini välja. Lõplik iroonia peitubki asjaolus, et kogu näitemängul polegi kunagi olnud mingit mõtet, ei head ega halba.
Sellisena võiks see teoreetiliselt sarnaneda isegi Kurt Vonneguti parema satiirilise loominguga, kuid niisugust hinnangut ei saa ma lõpuks siiski anda. Ehk ongi võimalik kogu teost näha omamoodi simulaakrumina, mis on mõeldud jäljendama ehtsat humoorikas-satiiriline ulmelugu? Selline metatasandi nali oleks märkimisväärne, aga antud juhul võib selle tõsiseltvõetavuses pigem kahelda.
Hinnang: 5/10
Teksti loeti
inglise keeles