Algus oli päris halb ja pärast paari esimest lehekülge olin ma peaaegu valmis raamatu kõrvale panema. See nõukogude ulmele (nu) omane kuivikust intelligendi keelekasutus, mida millegipärast kõik (või siis valdav enamus) nu teadlasetüüpi ulmepersoonidest eelistab, tekitab väsinud ajus kujutluspildi valges kitlist insenerist, kes pärast WC kasutamist pooletunnise (või siis paarileheküljelise) sisemonoloogi peab (pesta käsi või siis mitte pesta) ja siis kurnatusest peldikupõrandale minestab.
Kukalt panevad kratsima ka mitmed ägedad leiutised, mida (ja mille toimemehhanisme) autor varmalt lugejale valmis tutvustama on. Hetkel meenub kohe molekulide separaator, mis suured molekulid (soe õhk) ja väikesed molekulid (külm õhk) eraldi torudesse ajab ja seeläbi kogu planeedi kütte- ja toidusäilitamisprobleemid lahendab. Üht-teist sarnast on seal veelgi, lisaks arvutite igasugune puudumine, ent sellest saab sallivust üles näidates üle - omal ajal kirjutatud ju.
Loo kujunedes läheb mulje pisut paremaks ja on hetki, mil tunned isegi midagi põnevusesarnast. Ka on idee ajaeksperimentide mõjust inimesele sümbioosis inimlike tunnetega päris huvitav. Lõpp on aga jälle nu halvimate traditsioonide laadis ja "töökas kollektiiv andestab oma eksisammu teinud seltsimehele ja aitab ta hädast välja" tüüpi. :-/