Filosoofilise poole pealt pakub lugu mõtlemisainet transubstantsiooni kohta. Ehk kuidas seda siis ikka nimetada, kui pudel veini on ühtlasi Puškini valitud teosed või vene keele grammatika. Ning tabavalt rasputiniks nimetatud disainerdroog ühtaegu mitmekordistab seksuaalset võimekust ja lisab religioosset pühendumust. Tobedaid, kuid samas veenvana tunduvaid religioosseid mõttekäike esineb samuti ohtrasti.
Surplus ja Darger satuvad kõige selle otsa muidugi juhuslikult. Nad on sokutanud end karavani, millega Bütsantsi kaliif on saatnud oma kaugele sugulasele Moskoovia hertsogile seitse pruuti. Suursaadik saab õnnetult otsa, kui küberneetiline libahunt teda hammustab, ja Surplus otsustab ise saadikut etendada. Karavaniga liitub veel rändmunk Kaštšei ja suht ebaoluline külanooruk.
Moskva on muidugi täis värvikalt sõgedaid kujusid ja suuri intriige. Oma kavatsused on salateenistuse ülemal, Kaštšeil (kes lõpuks siiski ei osutu surematuks), Baikonurist plehku pannud tehisintellektidel, kes inimkonda üpris kirglikult vihkavad, ja Moskva-alustes tunnelites elutsevatel veidratel seltskondadel, kellest suurem osa on zombilaadseks lobotomiseeritud. Kerge paralleel tekib isegi ühe teatud revolutsiooniga: otsitakse välja tsaar Lenini muumia, kes peab innustava kõne, misjärel punaste lippude ja kaelarättidega zombid tormavad Kremlit vallutama.
Segastes oludes opereerima õppinud Surplus ja Darger teavad, et iga revolutsiooni käigus tekib üks põgus periood, mil vanad valvurid enam ei valva, uusi pole veel määratud ja kõik rikkused kuuluvad sellele, kes esimesena käpa peale paneb. Aga päris libedalt neil selle hetke kasutamine ei lähe (suure osa revolutsiooniööst on Surplus kanderaami külge kinni seotud, sellist abitut olukorda nähes otsustab Baaba-Jaga teda seksuaalselt ära kasutada jne). Lõpp on siiski õnnelik: kõik salaplaanide pidajad ning Moskoovia hertsog on otsa saanud, suur osa Moskvast maha põlenud, uus valitsus asub makse tõstma ning kaks sümpaatset suli, taskud kalliskive täis, võtavad suuna Jaapanile.