Jälle üks 2000. aasta Hugo pretnedndentidest lyhijutu kategoorias ja jälle hea lugu. Algab kõrtsikaklusega, jätkub mõtisklusega elu mõttest ja robootikast ning lõpeb igati armsa puändiga.
Kõrtsi tuleb tehisinimene ja paneb ennast laadima. Ühel vanamehel on vaja muidugi hakata tüli norima stiilis, ah et sina, robotijobu tahad igavesti elada, mõtled, et oled kõvem vennike kui inimesed, jah? Ja siis tuleb juttu pööre, mis selle heaks teeb. Lõpp hakkab minu arust isegi natuke ära vajuma, ega see puänt üllatusena ei tulnud.