Et täna oli Vladlen Bahnovi sünnipäev, siis sai tükk aega mõeldud, et mida autorilt arvustada... tulemuseks oli tõdemus, et kõige õigem oleks siiski arvustada autori esimest (ja ka ainukest) ulmekogu.
Vladlen Bahnov oli humorist ja satiirik, kuid erinevalt paljudest teistest sama ala esindajatest on tema ulmelood asjalikud ja leidlikud. Neid võib tõesti juttudeks lugeda... need pole mingid fantastilise varjundiga olmehumoreskid, mida produtseeris satiirikute põhihord.
Jutukogu on jagatud kolmeks osaks...
Esimene osa sisaldab kaheksa erinevat ulmejuttu, millest parimad on kindlasti «Vnimanije: ahhi!», «Deshovaja rasprodazha» ja «Tshelovek, kotorői ből genijem». Ega teistelegi lugudele pole miskit ette heita, kuid need kolm on miskipärast enam meelde jäänud.
Raamatu teise osa moodustab kolmest jutust koosnev tsükkel, mis pajatab ajamasinisti Nikolai Lozhkini juhtumustest. Ulmet on siin isegi mõneti rohkem, kui esimeses osas... kuid stampe samuti.
Raamatu lõpetab ilmselt autori pikim tekst – lühiromaan «Kak pogaslo Solntse...» valus ja leidlik satiir miskist ärapööranud diktaatorist.
Kogu see arvustus on ausaltöelda kirjutatud vanade mälestuste põhjal... sest seda raamatut pole mul enam ammu. Neli ongi selle eest, et kuigi mälestused raamatust on väga helged ja naljakad, on juttude süzheed mul 15. aastaga ununenud. Tippteosest oleks midagi siiski pidanud ka meelde jääma!
Täna otsisin pisut wõrgus ning avastasin omaenda suureks rõõmuks autori tribuutlehekülje, kus ka kogu mehe looming üleval. Soovitan sinna minna ja tekste lugeda... keel lihtne ja lood muhedad. Kui minu soovitusest vähe, siis mainiks, et just Vladlen Bahnov kirjutas stsenaariumid paljudele menukatele nõukogude komöödiafilmidele. Filmi «Ivan Vassiljevitsh vahetab elukutset» olete ju ometi näinud!!!