"The Journeys of the Catechist" sarja pilootromaan. Ostsin selle sellepärast, et soovisin mingit moodsat fantasy`t aga ilma igasuguste trollide, päkkade ja muu tolkinistliku akssesuaariumita. Miski selle raamatu kujunduses ja annotatsioonis väitis, et "Carinovores" on just see mida otsin...
Tegevus toimub mingis maailmas, mis meenutab taotluslikult Aafrikat (Ahvrikat). Üldiselt on see maailm kohati väga äraspidine, ebaloogiline ja võimatu. Algus on küll pisut pastoraalne: Etjole Ehomba on lihtne karjakasvataja, kes elab oma külaga Semordria ookeani kaldal, armastab oma naist ja lapsi, on igati korralik ja lihtne maainimene. Siiski on Etjole ka hea sõdur, jäljekütt, karjavalvur ja lihtsalt aus, korralik ja uudishimulik. Ühel päeval uhavad lained randa hukkunud meremehed. Üks neist siiski veel elus ja oma viimasel hingetõmbel vannutab Etjolet asuma teele kuhugi maailma lõppu ja päästma Suure Kurja Onu käest Ilus Ja Aus Neitsi (noh, nagu see ikka käib).
Surija palved tuleb täita, autunne ajab Etjole questile. Ja siis hakkabki peale... Hukkund merimehed pistetakse Etjole küla poolt muide nahka! Ka päätegelane mälub mõtlikult oma hiljutise vestluskaaslase sääremarja ning mõtiskleb eelseisvast teekonnast. Etjolel on kaasas mõned asjalikud relvad - mingi koletise hambast tehtud otsaga oda, milles tema omaniku vaim veel sees ja taevast langenud metallist tehtud mõõk. Rohkem on aga tema relvaks aval ja aus meel ning külgesündinud oskus kõige elavaga kompleksivabalt suhelda ja küsimusi esitada. Aga suhelda saab selles maailmas küll igasuguste asjadega.
Tee pealt sigineb Etjolele kaasa mõõgamees ibn Simna, selline lihtsameelne varandusekütt, ja suur kass - lõvi ja litah` ristsugutis Alitah. Ei tahaks tõesti aga kirjeldada seiklusi, olukordi ja olendeid, keda rändurid teel kohtavad. Põhiküsimuseks saab Etjole kaaslastele - kes too lõunast tulnud enese sõnade järgi "lihtne karjapidaja" siis tegelikult on. Arvatakse, et võimas võlur, sest Etjole asjad tõrjuvad kurja ikka tagasi ja oskab mees nii delfiinide, kui ahvide, kui madude keelt jne. Kes ta siis on? Kas see, keda väidab end olevat, või see, kelleks teda peetakse?
Raamat meeldis mulle. Oli huumorit, oli traagikat, põnevaid seiklusi, fantaasialendu ja palju lahtiseid otsi. Quest läheb edasi, sest maailm on palju suurem, kui Etjole arvata oskas. Järgmine osa toimub siis umbes Euroopas või nii. See oli mulle esmatutvus Fosteriga, kindel, et mitte viimane!
Need pealkirjas mainit karnivoorid... On eromakadid , kes söövad inimeste elurõõmu ja valgust nende ümber, ning eromakasid, kes söövad valgusesööjaid eromakadisid. Nende vaheline võitlus paistab edaspidi saaga peateljeks kujunevat. Soovitan lugeda - hea ja vaheldusrikas tekst.
Tegevus toimub mingis maailmas, mis meenutab taotluslikult Aafrikat (Ahvrikat). Üldiselt on see maailm kohati väga äraspidine, ebaloogiline ja võimatu. Algus on küll pisut pastoraalne: Etjole Ehomba on lihtne karjakasvataja, kes elab oma külaga Semordria ookeani kaldal, armastab oma naist ja lapsi, on igati korralik ja lihtne maainimene. Siiski on Etjole ka hea sõdur, jäljekütt, karjavalvur ja lihtsalt aus, korralik ja uudishimulik. Ühel päeval uhavad lained randa hukkunud meremehed. Üks neist siiski veel elus ja oma viimasel hingetõmbel vannutab Etjolet asuma teele kuhugi maailma lõppu ja päästma Suure Kurja Onu käest Ilus Ja Aus Neitsi (noh, nagu see ikka käib).
Surija palved tuleb täita, autunne ajab Etjole questile. Ja siis hakkabki peale... Hukkund merimehed pistetakse Etjole küla poolt muide nahka! Ka päätegelane mälub mõtlikult oma hiljutise vestluskaaslase sääremarja ning mõtiskleb eelseisvast teekonnast. Etjolel on kaasas mõned asjalikud relvad - mingi koletise hambast tehtud otsaga oda, milles tema omaniku vaim veel sees ja taevast langenud metallist tehtud mõõk. Rohkem on aga tema relvaks aval ja aus meel ning külgesündinud oskus kõige elavaga kompleksivabalt suhelda ja küsimusi esitada. Aga suhelda saab selles maailmas küll igasuguste asjadega.
Tee pealt sigineb Etjolele kaasa mõõgamees ibn Simna, selline lihtsameelne varandusekütt, ja suur kass - lõvi ja litah` ristsugutis Alitah. Ei tahaks tõesti aga kirjeldada seiklusi, olukordi ja olendeid, keda rändurid teel kohtavad. Põhiküsimuseks saab Etjole kaaslastele - kes too lõunast tulnud enese sõnade järgi "lihtne karjapidaja" siis tegelikult on. Arvatakse, et võimas võlur, sest Etjole asjad tõrjuvad kurja ikka tagasi ja oskab mees nii delfiinide, kui ahvide, kui madude keelt jne. Kes ta siis on? Kas see, keda väidab end olevat, või see, kelleks teda peetakse?
Raamat meeldis mulle. Oli huumorit, oli traagikat, põnevaid seiklusi, fantaasialendu ja palju lahtiseid otsi. Quest läheb edasi, sest maailm on palju suurem, kui Etjole arvata oskas. Järgmine osa toimub siis umbes Euroopas või nii. See oli mulle esmatutvus Fosteriga, kindel, et mitte viimane!
Need pealkirjas mainit karnivoorid... On eromakadid , kes söövad inimeste elurõõmu ja valgust nende ümber, ning eromakasid, kes söövad valgusesööjaid eromakadisid. Nende vaheline võitlus paistab edaspidi saaga peateljeks kujunevat. Soovitan lugeda - hea ja vaheldusrikas tekst.