Kui kõvasti tähendusi väänata, võiks raamatupealkirja "Codgerspace" tõlkida "vanameeste paradiisiks". See oleks aga ränk ülekohus samanimelise Eesti maagilisrealistliku muhefilmi suhtes, mis on sisult ja karakteritelt palju sümpaatsem. A.D. Foster nimelt üritab jälle nalja teha. Miks??? Tal ei tule see ju välja! Hullem kui Raimo Aas, tõepoolest... Järgneb süžeekirjeldus, mida ei soovita lugeda sel, kes hoolimata hoiatusest "Codgerspace`i" kätte võtta tahab. Võin isegi enda oma anda ja tagasi ei küsi.Teos pajatab tulevikust, kus maalased on avastanud tähtedevahelise kiirtranspordi (mingi "tahhüoruumi" (ingl. k. "tachyspace")) ning asustanud suure osa nähtavast Universumist. Teisi tsivilisatsioone kohatud pole ja keegi nende olemasolusse enam ei usu... kui välja arvata üks tehisintellekte projekteeriv ja tootev super-AI, kellesse tilgub valesse kohta natukene juustu ja kes seetõttu hakkab välja pritsima vigaseid TI-seadmeid, mis inimestele allumise asemel püüavad leida teisi mõistuslikke eluvorme. Üks tüütu iseloomuga toiduserveerimisrobot leiab midagi kummalist Maal Woneapenigongi järve kaldal paikneva vanadekodu vahetust lähedusest. Ta meelitab endaga kaasa asja uurima viis tüütu stampiseloomuga pensionäri (Briti erusõjaväelane, harrastus-sumomaadleja, võltshinduistlik "filosoof", kibestunud sibi ja emalik latatarast feminist), kes kogemata käivitavad miljonite aastate eest maapõue peidetud hiiglasliku kosmoselaeva. Siis kõmmutatakse natuke aega. Lõpuks ärkab ka hiidlaeval hibernatsioonis tukkund koletislik Drex (tulnukas), kes lähemal katsumisel osutub suhteliselt mõistlikuks. Kõigest eelnevast täiesti sõltumatult saabub kohale masintsivilisatsiooni laevastik, mis rikkis TI-seadmega robotid "inimeste orjusest päästab". Kõik tegelased on tüütud, kõik dialoogid täiesti ebaloogilised. Foster on pask, mina teda rohkem ei loe ja teistele ka ei soovita.