Raamatu algab jamadega Cachalote´il, kui juba neljas inimeste paarikümne tuhande elanikuga ujuvlinn upub. Satelliidid ei märka midagi, inimesi, kes sellega hakkama võiksid saada, lihtsalt ei ole ja vaalad eitavad. Appi kutsutakse romaani peategelane, ebameeldiv komplekside küüsis vaevlev keskealine naisterahvas, vaalauurija, kes koos kohalikega asja lahendama asub.
Kehv on raamatus kõik see, mis inimesi puudutab, sihke veniv seep ning mõned teemajupid, mis autor on üles kergitanud, jäävadki lõpuks lahti. Hea on vaalade osa. Nimelt ei suuda vaalad ka tuhat aastat hiljem inimestele andestada enda suhtes toime pandud genotsiidi. Vastavalt oma intelligentsitüübile nad mitte ei ründa inimesi, vaid ignoreerivad neid, hoiduvad eemale - no need närvilised sipelgad, kelle agressiivsed mõttekesed telepaatia teel suure ja väärika Vaala ajju jõuavad, ei ole lihtsalt kättemaksu väärt. Inimestega suhtlevad vaid mõned üksikud, keda shefimad vaalad siis kohe inimese orjadeks tembeldavad. Vahetult pärast seda loetud Brini Startide Rising oli ikka kõvasti parem, muidu oleks Foster ehk nelja kätte saanud.