Ansionil on veidi arenenumad linnad, kus igasugu rasse ja rahvast, ning tühjad rohtlad, kus hulguvad pärismaalastest nomaadid. Nomaadid ja linnad on üldiselt mitte kõige paremates suhetes; ja mõlemad kahtlustavad Vabariigi Senatit vastaspoolega kokkumängimises.
Saadetaksegi neli jedi-rüütlit seda umbsõlme lahendama – Obi-Wan koos kangekaelse Anakin Skywalkeriga ja nais-jedi Luminara oma õpilase Barissiga. Pärast mõningasi seiklusi linnas ja tuvastamist, et keegi neid igati takistada püüab, suunduvad vankumatud jedid rohtlasse, et nomaadidega kokkuleppele jõuda. Gildi agendid üritavad neid muidugi kõigiti eksitada.
Foster on siin igati omas elemendis; tegu on kosmoseooperi asemel pigem fantasy-quest’ga ehk planeediseiklusega, mille käigus visualiseeritakse meile ohtralt võõraid elukaid ja rahvaid. Iseäranis need nomaadid (Alwarid) on põnevalt välja kukkunud. Nad kasutavad küll solaarenergiat, blastereid ja comlinke, ent säilitavad põhimõtte pärast vanu traditsioone. Nomaadide eluolu meenutab kergelt meie maailma stepirahvaid ja indiaanlasi. Üldiselt ongi need stseenid, kus Foster on lasknud oma fantaasial lennata rohkem õnnestunumad. Pahad ja nende intriigid on küllaltki trafaretsed. Samas täiendub veidi ka pilt Anakinist. Nii nagu Obi Wan, on ka Anakin Vabariigi Senati ja poliitikute suhtes ülimalt kriitiline. Ideaaliks peab ta rohkem jõumeetoditele tuginevat tegutsemist. Seikluse käigus saab ta hakkama nii mõmegi kangelasteoga ja ühele sellisele episoodile on järgnevas filmis ka vihje.
Kui Greg Bear oma Tähesõdade romaanis (“Rogue Planet”) keskendus hard sf’ile, siis Foster teeb oma tööd - quest eksootilisel planeedil. Mõlemal kirjanikul on oma ja ilmselt erinev austajaskond, mida nii Tähesõdade poole meelitatakse. Üldiselt on loetav romaan, aga selle intrigeeritus on kuidagi liiga lihtsakoeline... ma millegipärast ootasin kuidagi karmimat käsitlust sellest jedide seiklusest. Nii et “neli.”