Planeet on üleni kaetud tiheda ja kõrge metsaga, mille liigirikkus annab silmad ette igale maisele kooslusele ning mille asukatega võrreldes on näiteks Harry Harrisoni "Surmailma" kiskjad vagurad nagu lambukesed. Egas kohalikud ilmaaegu nimeta metsa kõige ülemisi ja alumisi korruseid vastavalt Ülemiseks ja Alumiseks Põrguks. Floora on kohati tapvamgi kui fauna. Kohalik jahimees, keda erinevalt teistest oma hõimukaaslastest vaevab seesama nuhtlus, mis kassi tappis - uudishimu nimelt - ronib vaatama, mis asi see Ülemisest Põrgust siis nende jahirajale alla prantsatas. Tegu oli maalaste lennuaparaadiga, mille 2 liiget üpris üllatunult tulnukat vaatama jäävad. Too nimelt ka inimene, ainult pügmee kasvu. Teadaolevalt on planeet asustamata. Suurte sekeldustega toimetatakse uurijad teisele poole metsa jäävasse baasi tagasi, ent ega sellega asi ei piirdu.
Lugemise käigus tekkis tugev deja vu tunne. Tükk aega andis mõelda, et mida pärismaalaste ja nende saatjaloomade ning puude sümbioos meenutab. Välja mõtlesin -- Cardi "Speaker for the Dead"i ! Mitte niipalju, et kedagi plagieerimises süüdistada, aga ideeline konvergents on täiesti olemas.
Üks aasta parimaid lugemiselamusi.