Sellist asja võiks vist nimetada "klassikaliseks" ulmekaks. Tegevus toimub galaktikas, mille on omavahel ära jaganud neli rassi - inimesed, sisalikud, Tolianid (näevad välja kahtlaselt pesukarude moodi) ja mingid mutukad keda thranxideks nimetatakse. Ja nende omavahelised suhted pole just eriti heanaaberlikud.
Asi pöörab sootuks käest ära, kui sisalikud korjavad mingilt kaugelt planeedilt üles kummalise olendi, teadmata et tolle põhiline kutsumus on kõige muu elava ärasöömine. Kuna olend on olude sunnil viimased pool miljonit aastat tühja kõhtu kannatanud, haarab ta pakutud võimalusest pikemata kinni...
Bloodhype ongi lugu sellest, kuidas mõned n-ö "tavalised" inimesed, thranxid ja pesukarud kurjale tõprale ära teevad. Ehk siis üpriski tüüpiline kangelane-rahva-seast-päästab-maailma lugu. Fosteri jutustamislaad on aga selline mõnusalt humoorikas, et neljast madalamat hinnet ka panna ei saa.