Flinx on orb ning elab mingil talutaval feodaalsel planeedil. Flinx on miskitpidi tsirkusetegija ning miskitpidi selline aus suli. Flinxil on ka minidraak Pip... ning minidraaki võimas mürk ja Flinxi enda varjatud psiivõimed ongi nooruki eduka eksisteerimise aluseks sedavõrd karmis maailmas.
Romaani intriig läheb kohe üsna kiirelt ja raamatu alguses käima. Kõrtsis satub Flinx kokku inimese ja thranxiga (sitiktsivilisatsiooni esindaja) ning antud paar palub Flinxil endale linna näidata. Linnaekskursioon lõppeb ühe hedonistist ja naistelembist eduka laevakapteni juures, kus pannakse kiirelt paika tulevase ekspeditsiooni sihtmärk. Inimene ja thranx (nn. laevavennad) on avastanud info kunagise (ja nüüdseks end hävitanud) supertsivilisatsiooni mingi artefakti kohta. Et antud tsivilisatsioon oli kõva sõdija, siis tõenäoliselt on tegu mingi lõpliku relvaga, välistada ei saa ka varianti, et artefakt on seotud hoopis muusikaga, sest sõdimise kõrval oli muusika selle tsivilisatsiooni üks põhiline kirg.
Kena ja värvikas kosmoseooper, mis meenutab pisut Andre Nortoni romaane, aga on samas täiskasvanum. Pole küll viievääriline tipplugu, kuid lugeda tasub küll, tase on täiesti olemas. Seiklus järgneb seiklusele, lugeja saab kogu aeg uut infot ja haaravaid üksikasju maailma kohta, kus raamatu tegevus toimub. Ka tegelased on toredad. Neli on põhiliselt tingitud teatavast kergekaalulisuset ja mõningasest sekundaarsusest.