Ulmekirjanduse BAAS - Leo Sinilaid

Arvustused (12)

15.10.1997, kell 20:16

Paras selline keskmine kogumik. Mõned nõrgemad ja paar tugevamat lugu, aga mitte midagi erilist. Selline nomraalne keskmine. Kasutatud tüüpilisi õudusjutu nõkse, kohati ajast-arust, aga kohati päris huvitavad. Kasuks tuleks ilmselt ka lugude toimetamine, igal juhul momendil sellised hüplikud tundusid. Praegu kolmeväärt kogumik.

Teksti loeti eesti keeles

Must Kass

27.03.1998, kell 04:33

ma ei tea, mida tähendab eelmise hindaja "nomraalne", aga ise küll ühtegi head sõna ei leia. kui ikka kirjutada ei oska, siis jääb fantaasialennust väheks ja see fantaasiagi tundub sekundaarne olevat.

Teksti loeti eesti keeles

Katariina Roosipuu

24.04.1998, kell 21:01

Paras trash, võibolla sellepärast saabki yhe asemel kaks punkti, et on tegemist NII stiilipuhta prygiga, stiilipuhtus kah omaette väärtus. Peamiselt on tegemist vanade klisheede korrutamisega, mille selline järjekindel ylekasutamine oleks korvatav ainult ytlemata hää atmosfääri loomisega ning meisterlike kirjeldustega. Mida Põrguorhideedes muidugi ei ole. Kahju, et yhtegigi uut ideed ei ole. Hästi on siiski välja tulnud mõned ajaloohõngulised hetked a la .... sajanditagused mõisad. Tänapäeva toodud lood on aga erilised õnnetused see-eest. Irrrrrrrrrrrmus. Yks asi on raamatus nimelt ka väga hea: pealkiri on stiilne.

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

3.06.1998, kell 18:21

Aga tegelikult pole üldse paha. Eks uudseid moment oli vähe küll aga minule isegi meeldis. Oleks rohkem teada tahntnud autorist.

Teksti loeti eesti keeles

Siim Espenberg

24.07.1998, kell 08:18

Mnjah... Autor kannatas ilmselt ideede puuduse all, sest ühtegi eriti originaalset lugu vist ei olnudki. Kõik lood on suuremal või vähemal määral mõjutatud vanemate õudusjuttude ülesehitusest. Samuti puuduvad raamatus uued ja õudsed tegelased. Kõik on vana (nagu juba esmakirjutaja mainis). Jutukeste lõpplahendused ei ole eriti ootamatud, vaid eelnevate lugude jooksul juba etteaimatavad. Need on siis enamus negatiivseid pooli. Vaatame nüüd asja ka natuke helgemast poolest. Eesti õuduskirjandusse on vaja ka selliseid teoseid, mis oleks nagu eelroaks tulevikus järgnevatele suurteostele. Pealegi suudab Sinilaid suhteliselt eripäraselt kirjutada. Seega, kui kõik eelnev kokku võtta, saab raamat keskmise "3".

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

8.09.1998, kell 21:19

Esimest korda natuke meeldis. Hiljem enam mitte. Üldse mitte.

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

7.02.2000, kell 02:58

Ei olnudki nii hull mu meelest. Mäletasin, et kui esimene kord lugesin, siis imestasin, et tegemist eesti autoriga.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

9.02.2000, kell 22:27

Kommentaarid võiks olla üleliigsed... Selles mõttes, et mis ikka kõnts on, see ka kõntsaks jääb. Ajast ja arust, fantaasiavaene- kõike seda, mida üks korralik ulmeraamat (ja seda ta ju siiski oli!) olema ei peaks.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

9.09.2001, kell 20:56

Kuraditosin õudusjuttu üldiselt läbinämmutatud teemadel.
Raamat tundub kandvat poliitilist ideed integreerida Eestit Euroopasse. Juttude kangelased on soomlased, rootslased, sakslased, itaallased, prantslased, hispaanlased, ameeriklased ja ka eestlased. Jutud, mille tegevus toimub Eestis, on keskeltläbi tugevamad.
Üldjuhul on autor olustikuga liigagi hästi kursis, asjakohaseid fakte, nimesid, daatumeid langeb lugejale rahena. Ainult Verne’i seiklusjuttudes olen kohanud säherdust faktiuputust. Õuduslugudele see hästi ei sobi. Mis kasu on sellest, kui ma tean õuduse toimumise täpset aastat ja kuupäeva? Jutustada autor mõistab, aga süþee on sageli lihtsalt nõrk. 3-

Teksti loeti eesti keeles

Märt Saar

26.07.2002, kell 02:07

Kogumik andis hea ülevaate Sinilaiu kirjanduslikest oskustest. Oli nii häid kui ääretult masendavaid tekste, ilmselt sisse topitud kõik vaid seepärast, et raamatu mõõtu välja anda.

Ja võrreldes "Põrguorhideed" Sinilaiu kahe lühiromaaniga: "Kümnendal Sajandil" ja "Eradektetiiv Hunt", siis on ikka hästi tunda, et autor on veidike arenenud. Pole neid totraid lihtlauseid ja äärmiselt kiirelt ning mõttetult arenevat tegevustikku. Samas, on ka erandeid (nagu alati), mõni tekst selles kogumikus on pikk jahumine ei-millestki -- ntx. "Beatrice?" ("Peksa riisi?")

Ma ei tea küll mida "Hauakabeli jutud" endast kujutavad, kuid kui lp. kirjanik just niisamuti üritab välismaiste nimede ja asupaikade tundmisega hiilata ning "kättemaksu ideed" vändata, siis lihtsalt üritan hoiduda eemale. Sest milleks lugeda kogumikku helges lootuses, et 1-viiest on just see hüva pala?!

Teksti loeti eesti keeles

Johannes Koit

4.03.2003, kell 15:19

Lugesin eelnevaid arvustusi ja mõtlesin, kas ma pole mitte valet raamatut lugenud. Ei ole.Jah, tegu võis ju olla kulunud ideedega, kuid need olid suhteliselt hästi kirja pandud ja jutte oli lihtne lugeda. Häiris lugude lühidus ja hakitus.

Teksti loeti eesti keeles

Marko Kivimäe

16.02.2020, kell 23:36

Otsisin natuke netist aga ei leidnud autori kohta eriti midagi. Talt on ilmunud autoriraamatuid vähemalt neli tükki, lisaks on näiteks “Õudses Eestis” esindatud - aga see on ka kõik. Isegi fotot ei tuvasta kusagilt.

Raamatus on kuraditosina jagu lühijutte, suurem osa erinev nö. “rahulik” õudus aga on ka rahvajuttude vaimust kantud klassikaliste muinasjuttude… kas just töötlusi aga igaljuhul kipuvad teemad, nõksud ja lahendused kuidagipidi tuttavad olema. Mitmed arvustajad ongi raamatule heitnud ette uute ideede puudumist - ma ei tahaks küll nüüd teemat laiali ajada aga kas viimase mõnesaja aasta jooksul on üldse midagi värsket loodud? Aga las see olla.

Sinilaid on kõvasti näinud vaeva tausta loomisega. Jutud leiavad aset erinevates riikides ja ajajärkudes - ning kui ikka tegevus toimub eelmise sajandi neljakümnendatel Soomes siis on juttu ajaloost, selgelt joonistatakse üles kulissid ning alles siis liigub autor edasi põhilise juurde. Selles mõttes on tegu üsna ebatüüpilise “õudukaga”, pigem on tegu klassikalises vaimusjuttudega. Ning see pole üldsegi halb! Noh, umbes nagu on suusatamises klassikastiil või siis jazzis omad standardid. On reeglid paigas ning kui see lugejale ei meeldi - kahju küll.

Kui rääkida eredamatest hetkedest siis kipuvad Eestiga mingil määral olevad jutud olema huvitavamad. Näiteks siis “Suursugused sugulased”, kus lõunamaa mees tuleb eelmise sajandis alguses Eestisse, tee on aga käänuline ja lumes mütates jõutakse veidrate sugulaste juurde. Või “Abielupaar Skroof”, kus taustal on Eesti ajalugu eelmise sajandi algusest kuni teise maailmasõjani. Väga lahe on lugeda kuidas tegelane ühel hetkel mööda ajalootruusid Tallinna tänavaid seikleb.

Keelekasutus on Sinilaiul pea perfektne, üldse oskab ta kirjutada. Nagu enne mainisin siis on raamatu olemus klassikaline - autor tõesti valdab sellist ilusat ja mõnusat keelt, mis tingimata ei üllata millegagi aga pole ka igav või nüri.

Väike tore raamat mis langes Haapsalu kaltsukas täiesti juhuslikult 50 sendi eest näppu.

Teksti loeti eesti keeles

Leo Sinilaid

16.07.1935-

Teosed

· Leo Sinilaid ·

Lisavahendid:

Leo Sinilaid

16.07.1935-

Teosed

· Leo Sinilaid ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: