Peale suurt Katastroofi on maa paljas ja tühi. Inimjäänused, kes veel säilinud, on rõhutud ja enamjaolt barbarid. Valitseb feodaalne kord, eesotsas istuvad rumalad venelased, orjama peavad vaesed eestlased.
Üks ühing, punanurk-kirikud nimeks, tegutseb täie hingega ja võitleb verehinnaga selle nimel, et õiglus tuleks tagasi maa peale. Peategelaseks on restauraator Viido Sepp, kes oskab lugeda, kirjutada ja joonistada. Andekas sell sihuke. Armub noorde laujatari. Laljatar röövitakse ning tal`t pinnitakse andmeid salajase eesti ühingu kohta. Viido Sepp jõuab õigeks ajaks kohale ja tapab oma armsama piinajad. Nad põgenevad ja leiavad neutronpommid ja kahurid, millest venelased unistadagi ei oska.
Lõpp on nagu eesti muinasjutule kombeks ikka. Tekst jättis rohkem jutustuse skeemi, kui millegi muu mulje. Odavas bukletis ilmunud tükk, mille vähemalt poole tunniga läbi saab.