Ühele vagale tegelinskile antakse keskajal mingi umbes 400 aastat hiljem trükitud entsüklopeedia lootuses, et ta seda mõistlikult kasutab ja inimesi meeleparandusele suunab, aga tema otsustas asja hoopis enda huvides kasutada...
Jutt muidu päris korralik, aga on ühtteist, mis siiski ei luba seda eriti kõrgelt hinnata. Üks miinus on kindlasti too kaudne lähenemine jällegi ("keegi kunagi rääkis ja pärast ma kuulsin veel kuskilt, et..." jne), mistõttu jutt kuidagi hambutuks jääb, ja nood kolbatükid on ka kuidagi igav lahendus asjale. Loo mõte muidu hea, aga teostus ei meeldinud, sellepärast kolm.