Kui see poleks sedavõrd kehvasti kirjutatud, siis paneks viie... pärast juttu «Beatrice?» mõjub see suisa shedöövrina.
Meistriteos see siiski pole, aga Leo Sinilaiu skaalas ikka üsna kõva tükk. Meeldis see tore-muhe vanainimeslik rahulolematus, milles jutt kirja on pandud. Ka ei kutsunud tegevuspaigaks valitud Saksamaa esile mingit tõrget... tundus, et autor on selle riigiga rohkem kursis, kui Prantsusmaaga (vt. juttu «Hauameloodia»).Ka puänt saabub üsna oodatud kohas ning üsna muhedal hetkel.
Sisust kah!
On üks vanapapi, kes elab koos oma poegadega ühes Saksamaa linnas, mis pole tema kodulinn. Ühel ilusal päeval otsustab ta minna kodulinna, et vaadata üle, kas ta perekonna hauaplats on ikka ilusasti korras...
Õudust on selles jutus vähe, pigem rohkem sellist muhedat ettemääratust ja vältimatust, aga antud jutu puhul ongi (IMHO) selline lähenemine kõige õigem. Oskaks Leo Sinilaid paremini kirjutada, oleks tegu tõelise tipplooga!
Meistriteos see siiski pole, aga Leo Sinilaiu skaalas ikka üsna kõva tükk. Meeldis see tore-muhe vanainimeslik rahulolematus, milles jutt kirja on pandud. Ka ei kutsunud tegevuspaigaks valitud Saksamaa esile mingit tõrget... tundus, et autor on selle riigiga rohkem kursis, kui Prantsusmaaga (vt. juttu «Hauameloodia»).Ka puänt saabub üsna oodatud kohas ning üsna muhedal hetkel.
Sisust kah!
On üks vanapapi, kes elab koos oma poegadega ühes Saksamaa linnas, mis pole tema kodulinn. Ühel ilusal päeval otsustab ta minna kodulinna, et vaadata üle, kas ta perekonna hauaplats on ikka ilusasti korras...
Õudust on selles jutus vähe, pigem rohkem sellist muhedat ettemääratust ja vältimatust, aga antud jutu puhul ongi (IMHO) selline lähenemine kõige õigem. Oskaks Leo Sinilaid paremini kirjutada, oleks tegu tõelise tipplooga!