Nii võtsin siis Leo Sinilaiu kogu jutud korduslugemisele!
Et enesele mitte liiga teha üle ühe jutu päevas ei loe...
Kogumiku esimene jutt – «Hauameloodia».
Pealkiri on hea... teemaks olev lummuslik ja teispoolne ning hukutav muusika on üsna kulunud asi... kirjutamisstiil on kah suht abitu ja vanamoodne... lõpp on õuduslugude sõbrale kah liialt etteaimatav.
Kolm, kuna võtan seda lugu sellise kogumiku sissejuhatusena: esialgu pole autori abitus veel NII häiriv.
Küsimus, et miks peab selle jutu tegevus toimuma Prantsusmaal?