Kogumikus on peaaegu täpselt yle yhe need Sinilaiu jutud, mida on suhtkoht normaalne lugeda, ja need, mis on ikka nii valusad, et hakka või nutma. Nendeks, mida lugeda võib, on tema ajaloohõngulised õudukad, nagu näiteks Maskiball, Must kass, Lucrezia Borgia huuled ja veel paar. Tegemist kyll vanade klisheedega, aga hea ajalootunnetus teeb lood täitsa loetavaks. Vahele on pikitud aga täielikud õnnetused: lood, mis toimuvad enamvähem tänapäevas, mõnikord ka nõukogude lähiminevikus. Mul tõusevad turjakarvad puhtast vastumeelsusest turri, kui lugu algab sõnadega: "Raivo Toomkuusk uinus sel õhtul hilja" või sisaldavad lõikeid nagu: "peagi jõudis Jaan Oras oma kodulinna".... Abi! Kummalisel kombel on kogumiku parimaks (ja lyhimaks) jutuks kah yks nö. tänapäevane lugu, mis teistest siiski kyllalt eredalt eristub: nimelt Unehäirija. Hea idee ning on teostatud just nii paraja pikkusega, et lugu lahjaks ei lähe. Seetõttu kolmgi, et hädisel taustal on eriti kontrastne avastada, et mõned lood on päris head.