Smith oskab luua õõvatekitava, lootusetu ja keskaegselt verejanulise atmosfääri, tegevus on põnev ja tempokas, vyrtsitatud filmilikult sugestiivsete ning ypris võigaste kaadritega. Smith kirjeldab kurjust kõige veenvamal võimalikul viisil: läbi syydimatuseni loomuliku egoisimi, karistamatusetunde, võimuiha ja omanikuinstinkti.
Neophyte veidrate tegelaste mõtted, hirmud ja soovid on väga usutavad, nauditavalt ehedad ja häbitud, samuti meeldis mulle, et autor murdis välja oma tavapärasest tõsikristlikust must-valgest maailmast ning kuigi Hope kyla nõiad olid yksjagu võikad ja ydini kurjad, oli neil selleks ka omad põhjused ning kohati tundus nende kättemaks külaelanikele, kunagiste nõiapõletajate järglastele, isegi arusaadavana. Vanade nõiamooride teod olid ehedad ja maalilised, nii nende toimetused Hope vanas hiies, jutuajamised maagiliste tammedega, nende koduloomakesed koletistest kapis kuni vanade hambutute kassideni välja. Hoolimata sellest, et autor kasutab klassikalisi seoseid - mida muud kasvõi üks nõiakasski on - ei jää need plakatlikuks ja linnukese korras kirjutatuks (et kui juba nõid, siis olgu ka kass), vaid on elavad, sisukad ja tähenduslikud. Antud raamatus veel eriti halvatähenduslikud.
Lisaks sellele on Neophyte tõesti raamat, mida hilisõhtul lugedes ei taha enam tuld kustutada ja sellega on kõva viis välja teenitud.