Mees oma naise ja kolme lapsega ostab Londonis maja, mille number nagu muuseas 13. Majaostu põhiline mõte on pereisa uue staatuse näitamine omasugustele - ta on oma pangakontoris ametikõrgendust saanud ja sellest poleks mingit kasu, kui ta teistest tõusikutest halvem oleks. sama ülesannet täidab ka tema dzhiip, kõnepruuk ja mitmed muud detailid. Kui Smithi romaanil on mingi sõnum (peale selle, et ta pakub ajaviidet), peakski see olema vist see: yuppied ja muud tõusikud on halvad, karjerism on halb.
Loo sisuks on majas viibiv kunagise omaniku vaim, mis põhjustab uutel elanikel mitmesuguseid hirme - veekartust, kõrgusekartust, klaustro- ja agorafoobiat, jne. Need hirmud mõjuvad perekonnale igas mõttes laostavalt ja põhjustavad omakorda mitmeid destruktiivseid tagajärgi. Ükshaaval saavad kõik tegelased surma ja just seetõttu panen kolmele plussi taha, sest ei mäletagi millal viimati lugesin raamatut, kus nii positiivsed kui negatiivsed kangelased armutut vägivaldset lõppu kogeda saavad. Tekst on sorav ja ei väsita. Aga lugu ise on kohutavalt ebaoriginaalne, igav ja justkui juba kümneid kordi kuskilt loetud. Juba romaani esimese paarikümne lehe järel oli ka hinne enam vähem selge.