Meenus esimene emotsioon, kui ma seda 15. sünnipäeva paiku lugesin, ja väike hirm ülelugemise ees. Igatahes osutus hirm asjatuks, see kena jutt on sama hea ka praegu. Eks ta selline üsna lihtne aga samas leidlik konstruktsioon muidugi on.
Lugu räägib Kenti nimelisest meistervargast, kes valmistub varastama miskeid tööstus/teadus-saladusi ühest mõisahoones sisseseatud laboratooriumist. Juhtumisi on tema vargakarjäär 12 aasta eest samas mõisas alanud, kui ta seal siis elanud krahvinna väärisasjad varastas.
Õigemini pidi varastama, aga väärisasjad olid laekast kadunud ja toatüdruk Bertilla, kellega ta põgenema pidi, embas mõisapargis paduvihma ja tormituulte käes hoopis üht võõrast meest. Kent lasi mõlemad maha ning leidis võõra taskust väärisasjad...
Nüüd on ta samas kohas tagasi ning miskit läheb väga valesti... Õigupoolest ei ole mingit vajadust, et selle loo peaksid üles otsima inimesed, kes kirjandusest loogilisi skeeme otsivad ja kelle meelest emotsiooni tekkimine kirjandusteose lugemise järel on nõrkuse ilming ja patt.
Minule tõid igatahes küll mõnusa mälestuse tollest esmalugemise emotsioonist meelde read "Park meenutas mässavat merd, puude mustad võrad õõtsusid nagu hullunud lained, paduvihm aga näis olevat seadnud endale eesmärgiks kõik elav ära uputada..." või "Sedamaid sähvatas püstolist leek, porine maa sööstis talle vastu ja Kent tundis huultel kõdunevate lehtede jälki hõngu."