7.2023
Fantastic Tales on Italo Calvino koostatud kogumik eesmärgiga portreteerida ühte olulist kuid vähe käsitletud teemat 19. sajandi kirjanduses. Selleks on fantastilised lood, mis eristuvad tema sõnul selgelt kõigile tuntud ja iidsetest imelistest lugudest, ehk muinasjuttudest.
Põhiline erinevus on Calvino hinnangul asjaolus, et muinasjuttude puhul aktsepteeritakse fantastilist elementi kui olemuslikult selle maailma juurde kuuluvat. Ma ise mõistan seda nõnda, et näiteks piparkoogimajas elav nõid või printsiks muutuv konn ei ole seal midagi iseeneselikult imelikku.
Fantastiliste lugude puhul aga on fantastiline element midagi sellist, mis tungib ootamatult sisse meie realistlikusse maailma, kus mõistuspäraselt midagi sellist eksisteerida ei saaks. Selle iseloomuliku ebakõla tõttu seisavad fantastilised lood ka väga lähedal õuduslugudele.
Calvino on siin jaganud valitud lood kaheks. Esimene neist ja vanem on "nägemuslik", kus fantastiline osa tugineb eelkõige piltidele (ja on romantismi otsene järglane). Teine ja kaasaegsem on "igapäevane", kus fantastiline osa on teinekord vaid vaevumärgatav nihestus meie reaalsuses.
Osa I - Nägemuslik fantastika
1. Histoire du démoniaque Pacheco (1805) - Jan Potocki 2/10
"Kuratliku Pacheco jutustus" on lugu, milles nimitegelane räägib ennast tabanud needusest ühele teekäijale, kes on erakmunga juures kabelis endale öömaja otsinud.
See on selline lugu, mille kohta ma ütlen "ajaloolise väärtusega". Siin on muidugi huvitavat ka, näiteks jutustaja kirg oma isa uue naise ja tolle õe vastu, mis needuse käivitab, aga üldiselt ma selles väärtust ei näe.
2. Die Zauberei im Herbste (1808) - Joseph von Eichendorff 2/10
"Sügisnõidus" räägib rüütlist, kes leiab oma lossi lähedalt metsast pattu kahetseva eraku. Tundub, nagu oleks see erak seotud juhtumiga ristisõdade-ajast ja samuti hoiaks teda seal metsas kinni nagu mingi nõidus.
See on "ajaloolise väärtusega" lugu number 2. Looduskirjeldused on siin täitsa head (saksa romantism on selle osas ikka ületamatu), aga isegi täitsa olemasolev puänt ei tõsta seda lugu väga palju kõrgemale.
3. Der Sandmann (1816) - E. T. A. Hoffmann 3/10
"Uneliivamees" jutustab ühest noormehest, kes on lapsena kokku puutunud hirmsa vanamehega, kes koos tema isaga mingeid veidraid katseid tegi. Täiskasvanuna kohtub ta prillikaupmehega, kes talle seda vanameest meenutab ning kellel on mingi seos kõrvalmajas elava ülikooliprofessori ja tema kauni tütrega.
See lugu on väga veidral kombel erinevatest tükkidest koostatud. Siin on alkeemiat, arutlusi paranoia ja alateadvuse üle, siis veel midagi Frankensteini koletise või Pygmalioni kuju sarnast. Kõiki neid ideid võib tunnustada, aga kokku ei moodustu sellest erilist tervikut.
4. Wandering Willie's Tale (1824) - Walter Scott 6/10
"Rändur Willie jutustus" on lugu, mille nimitegelasest pime rändmuusik jutustab ühele noorele mehele Šotimaal. See räägib õelast mõisaomanikust, kes on hiljuti surnud. Kui tema poeg hakkab arvepidamist üle vaatama, näeb ta ühe rentniku võlga. Rentnik aga vannub, et ta maksis selle just enne mõisniku surma ära...
Täitsa hea lugu, aga eks Walter Scott ongi hea kirjanik. Muidu on see üsna tavaline muinasjutu-töötlus, aga kogu tekst on kirjutatud meeldivas šoti murdes, mis teeb lugemise üsna meeleolukaks ja selle eest tuleb hinnet tõsta.
5. L'Elixir de longue vie (1830) - Honoré de Balzac 5/10
"Pika ea eliksiir" on jutustus kergemeelsest Itaalia aadlimehest nimega don Juan. Isa avaldab talle surivoodil saladuse, et tal on õnnestunud hankida eliksiir, mis surnu tagasi ellu äratab ja laseb pojal vanduda, et too teda selle vedelikuga pärast surma võiaks. Don Juan aga otsustab eliksiiri endale jätta.
Tegemist ei ole üldse halva looga! Siin on olemas mõte "mida teeks keegi, kes teab, et tal on teine eluiga veel" ja üsna äge satiiriline lõpplahendus. Muus osas paneb tekst aga pigem õlgu kehitama ja mõtlema, et sama autori "Šagräännahk" oli ikka parem fantastiline lugu.
6. L'oeil sans paupière (1832) - Philarète Chasles 6/10
"Lauta silm" räägib ühest šotlasest, kes on äsja leseks jäänud - kuna ta on oma naise hirmsa armukadedusega hauda ajanud. Öösel koos ülejäänud külarahvaga pidutsedes teeb ta nende ebausu üle nalja, kuid selle kõige tulemusena ilmub välja haldjas, kes teatab, et ta on nüüd selle mehe uus abikaasa...
Täiesti ootamatult hea lugu täiesti tundmatult autorilt. Mingis mõttes üsna traditsiooniline lugu oma kuriteo ja karistuse sümmeetriaga, aga päris midagi sellist polegi mul varem ette sattunud. Huvitav, et šoti muistendid olid tolleks ajaks tänu Walter Scottile juba nii populaarsed.
7. La main enchantée (1832) - Gérard de Nerval 7/10
"Nõiutud käsi" on lugu, milles noor rätsepasell on peagi abiellumas oma peremehe tütrega ja pärimas tema äri - kuid tema õnne hakkab segama peremehe vennapoeg, kes on äsja sõjaväest tagasi jõudnud. Nii teeb sell kaupa ühe mustlasest ennustajaga nõiduse saamiseks...
Väga tore lugu, mis on läbivalt kirjutatud märkimisväärselt hea musta huumoriga. Mustlasest ennustaja, kes on kogu seltskonnast kõige haritum ja targem, on ootamatult loo parim tegelane.
8. Young Goodman Brown (1835) - Nathaniel Hawthorne 7/10
"Noorperemees Brown" algab puritaanide asunduses Salemis, kust värskelt abiellunud noormees peab teele asuma. Läbi metsa minnes kohtub ta sünge mehega, kes tundub olevat vanakurat ise ning tundub, et toimumas on nõiasabat...
Seda lugu on näiteks Stephen King pidanud üheks oma lemmiklooks. Mulle see ka täitsa meeldib - eelkõige sellepärast, et Hawthorne põhilise teksti taga on see rohkem mõistulugu uskumisest, paranoiast ja uskmatusest.
9. Nos (1835) - Nikolai Gogol 9/10
"Nina" algab nõnda, et ühel hommikul oma Peterburi korteris ärgates avastab major Kovaljov, et ta nina on kadunud. Loomulikult on see tema seisusest inimesele häbiasi ja ta hakkab jalamaid otsima võimalust põgenenud nina tagasi saada.
Ma usun, et see on õigusega vist üks kõige tuntum lugu siin kogumikus ja enamus on seda pidanud koolis lugema. Ma olen Calvinoga nõus selles, et tavaline viis tõlgendada seda puhta satiirina on väga poolik lähenemine. Ka Franz Kafka "Metamorfoos" pole ju lihtsalt satiir.
10. La Morte Amoreuse (1836) - Théophile Gautier 4/10
"Surnud armsam" on vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse kurtisaani Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema unenägusid, milles ta on aadlimees, kes elab koos Clarimondega Veneetsia palees.
Mingis mõttes on siin täitsa huvitavaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole mitte midagi otseselt kuratlikku vaid lihtsalt... üleloomulik. Muus osas aga ei ole see lugu liiga huvitav.
11. La Venus d'Ille (1837) - Prosper Mérimée 8/10
"Ille'i Veenus" on ühe arheoloogi jutustus, kes kutsutakse väiksesse Prantsuse provintsilinna seal välja kaevatud imelist Veenuse kuju vaatama. Samal ajal on seal plaanis pidada ka kahe kohaliku noore pulmad...
Mulle tõesti meeldib see lugu väga. See ei ole mitte lihtne Pygmalioni-loo töötlus, vaid pigem käsitlus ilust ja armastusest kui mingist hirmuäratavast jõust. Siin on ka üks põnevam tõlgendus Veenusest, keda tihti peetakse põhjuseta antiik-jumalate seas tühiseks ja kergekaaluliseks.
12. The Ghost and the Bone-Setter (1838) - J. Sheridan Le Fanu 3/10
"Kummitus ja kondiväänaja" on väidetavalt ühe Iiri preestri poolt rahvasuust üles kirjutatud lugu, mis räägib sellest, kuidas üks kohalik talupoeg, kes oli väga osav murtud ja nihestatud luid paika panema, pidi kummitavas mõisas valvet pidama.
Otseselt pole sellel lool midagi viga. See on kirja pandud mõnusas iiri murdes ja puänt on isegi omamoodi humoorikas, kuid suures plaanis on see lihtsalt aeglane ja igav.
Osa II - Igapäevane fantastika
13. The Tell-Tale Heart (1843) - Edgar Allan Poe 10/10
"Reetlik süda" on mõrtsuka jutustus sellest, miks ta oma kuritöö toime pani. Ta üritab kõigest hingest meile selgeks teha, et tema endaga on kõik täiesti korras, talle ei jäänud lihtsalt mingit teist valikut.
Calvino arvab, et see on Poe parim jutt üldse ja mina olen üsna nõus, või kindlasti on see parim tema monomaania-teemalistest lugudest. Kui näiteks sarnane "Must kass" on üsna groteskne, siis siinne lugu on täiuslikult tasakaalus realistliku tausta ja seda lõhkuva imeväikese nihestuse osas.
14. Skyggen (1847) - Hans Christian Andersen 9/10
"Vari" on lugu ühest põhjamaalt pärit teadlasest, kes läheb puhkusele lõunamaale. Ühel õhtul aknast naabermaja vaadates ütleb ta naljaviluks oma varjule, et too läheks sinna külla. Vari aga lahkubki selle peale ootamatult tema juurest...
Anderseni lugudele on süngus üsna omane, kuigi seda on hilisematest ümberjutustustes ja mugandustes alati maha nühitud. See lugu siin on aga mingis mõttes üks tema kalgimad ja lohutumaid. Kunagi noorena jättis see mulle tohutu mulje ja halvemaks see vahepeal läinud ei ole.
15. The Signalman (1866) - Charles Dickens 8/10
"Raudteevaht" on jutustatud ühe mehe poolt, keda hakkab huvitama tema kodutee lähedal töötav üksik raudteevaht. Tutvumise ajal näib vaht olevat kummaliselt närviline ja lõpuks jutustab ta uskumatu loo...
Väga ilus kurb lugu. Selle suurimaks tugevuseks on see, kuidas kujutatakse ajastu ühte väikest aspekti - raudteevaht kui tilluke hammasratas suures süsteemis. Dickens ikka oskab selliseid asju teha.
16. Son (1876) - Ivan Turgenev 5/10
"Unenägu" on ühe noormehe jutustus. Ta elab kahekesi koos oma emaga ja jutu järgi teab ta, et ta isa suri siis, kui ta alles väike laps oli. Kuid ühel päeval näeb ta unes tundmatut õela välimusega meest ning mõistab instinktiivselt, et hoopis see on ta isa. Siis aga kohtab ta sedasama tundmatut meest linnas...
Selle loo märkimisväärseks tugevuseks on see, kuidas haiglase ja nõrga noormehe reaalsus ja uni kokku hakkavad sulama. Mingil hetkel ei ole enam teada, mis on reaalne ja mis mitte. Muus osas aga on see paraku aeglane ja veniv.
17. Tšertogon (1879) - Nikolai Leskov 6/10
Selle loo jutustajaks on vana sõdur Krimmi sõja päevilt. Ta räägib, kuidas ühel päeval pärast sõja kuulsusetut lõppu kohtub ta ühe varustusülemaga, kes sõja ajal riisus ja varastas, samal ajal kui sõdurid nälgisid. Too aga esitab loost oma arvamuse.
Sisuliselt on tegemist lihtsalt anekdoodiga, musta huumorina saab võtta muidugi seda, et Vene sõjaväes ei muutu kunagi midagi. Tekst ise on muidugi hea, aga kuigi Calvino vannub, et ka siin on fantastiline element olemas, siis läks minust see küll mööda.
18. À S'y Méprendre! (1883) - Villiers de L'Isle-Adam 6/10
"Äravahetamiseni sarnane!" on lugu, milles kiirustab üks mees Pariisis ärikohtumisele. Vihma eest korraks varju otsides põikab ta sisse ühte tundmatusse hoonesse...
See vaid paari lehekülje pikkune lugu lööb eelkõige väga hea keelekasutusega. Puänt on siin loomulikult ka ning Calvino väitel on see esimene selletaoline, mis on iseenesest huvitav, isegi kui see enam nii värskelt ei mõju.
19. La Nuit (1887) - Guy de Maupassant 7/10
"Öö" on ühe mehe jutustus, mis algab sellega, kui väga talle meeldib öises Pariisis jalutada. Kuid ühel ööl, kui ta just väljas on, hakkavad tuled tema ümber kustuma...
Mulle see lugu tõesti meeldib. Siin on täpselt üks idee, aga see veidralt õudne reaalsusnihe on ikka tõesti hästi kujutatud.
20. Amour Dure (1887) - Vernon Lee 8/10
"Amour Dure" loos saabub Poola päritolu noor teadlane Itaaliasse ajalooteemalist artiklit kirjutama. Arhiivis töötades hakkab teda huvitama lugu 16. sajandil elanud naisest nimega Medea di Carpi, kes olevat hukka saatnud hulgaliselt kõrgest soost mehi.
Tõesti hea lugu. Peategelase aeglane ja järk-järguline vääramatu langemine on siin suurepäraselt kujutatud. See paar lõiku epiloogi, mis oli kõige lõppu lisatud, oli minu meelest küll täiesti ebavajalik, aga olgu peale.
21. Chickamauga (1889) - Ambrose Bierce 9/10
"Chickamauga" lugu toimub Ameerika kodusõja samanimelise lahingu ajal. Seda vaadatakse väikese lapse silmade läbi ja suur osa loost on arusaamatult veider, kuni...
Väga hea lugu, eelkõige just seetõttu, mismoodi selle veider õudus puändini viib ning seejärel seletuse saab. Bierce võttis ise nimetatud lahingust osa ja tema sõjakirjeldused on uskumatult tõepärased.
22. Les trous du masque (1895) - Jean Lorrain 5/10
"Augud maskis" on lugu, kus selle jutustaja ootab oma Pariisi korteris sõpra, et siis koos maskiballile minna. Kuid kui nad ballile jõuavad, on midagi viltu nii kohaga kui ka teiste maskeeritud külalistega...
Täitsa korralik lugu, eriti just hästi kujutatud õhkkonna poolest. Samas, ega see nüüd millegi poolest väga meeldejääv ka ei ole.
23. The Bottle Imp (1891) - Robert Louis Stevenson 5/10
"Kurat pudelis" on lugu, kus vaene havai meremees satub kokku jõuka ameeriklasega, kes pakub talle müügiks pudelit, teatades, et pudelis olev kurat täidab kõik omaniku soovid. On ainult üks reegel - pudel tuleb edasi müüa odavamalt, kui see ostetud sai.
See on nüüd selline lihtne mõistulugu, mis on oma sisu jaoks kaugelt-kaugelt liiga pikaks venitatud. Otseselt halb see muidugi pole, sest kirjutada Stevenson oskab.
24. The Friends of the Friends (1896) - Henry James 9/10
Loo "Sõprade sõbrad" jutustaja räägib, kuidas ta tundis kahte inimest (mees ja naine), kellest mõlemad olid näinud oma lähedaste vaimu. Omavahel ei olnud need kaks kunagi kohtunud - kuni jutustaja asus ühega neist abielluma.
Täiesti suurepärane lugu. Ma saan aru, et "Kruvi keere" on palju kuulsam, kuid see lugu siin meeldib mulle oluliselt rohkem ning lõpuks ometi saan ma aru, miks Henry James hinnatud kirjanik on.
25. The Bridge-Builders (1898) - Rudyard Kipling 8/10
"Sillaehitajad" räägib Briti insenerist ja tema abilisest, kes on viimased kolm aastat juhtinud hiigelprojekti - silla ehitamist üle Gangese jõe. Nüüd aga, kui sild on peaaegu valmis, ähvardab üleujutus seda minema pühkida.
Kipling on suurepärane kirjanik ja siinne lugu tuletab väga meelde minu ühte lemmiklugu "Džungliraamatust" nimega "Kuninganna teenrid". See pole küll päris sama hea, kuid väga märkimisväärne sellegipoolest.
26. The Country of the Blind (1904) - H. G. Wells 9/10
"Pimedate maa" on lugu, kus Andides eksinud mägironija satub muust maailmast juba aastasadu ära lõigatud orgu, kus elav hõim on geneetilise vea tõttu kõik pimedad - ning seda samuti juba mitmeid põlvkondi, olles kaotanud isegi mälestuse nägemisest.
Tõesti hea lugu. Wells oskab fantastilise loo rüüsse pandud mõistujuttu hästi kirjutada. See lugu siin omab mitmeid paralleele selle stiili meistri Jonathan Swifti "Gulliveri reiside" lugudega ja on isegi parem kui mõnigi neist.
Antoloogiat tervikuna iseloomustab väga suur mitmekesisus. Esimesed paar lugu panid minu kannatuse tõsiselt proovile, kuid tagasi vaadates olen ma isegi nende osas leebem ja tõden, et kui mitte midagi muud, siis värvi andsid nad ikkagi juurde.
Calvino jaotust nägemusliku ja igapäevase fantastika osas ei oleks ma vist ise ära tabanud, kuid kui lugejale juba niimoodi ots kätte antakse, siis võib seda jälgida ja noogutada küll. Mis siis, et mõned lood võiks nende osade vahel pigem ära vahetada.
Eelkõige on mul hea meel paljude autorite meelde tuletamise ja uute avastamise osas. Paljusid tõlgitud lugusid olin ma ka varem lugenud ja nende headus ei tulnud üllatusena, aga mõni oli minust ka mööda läinud ja ootas ainult avastamist.
Ning lõpuks on üllatavalt palju lugusid suurepäraselt säilitanud värskuse ja eheduse - ning paljude puhul mõtlesin ma, et see pole just esimeses nooruses, kuid siin on siiski tabatud midagi väga ägedat, mille peale võiks vabalt midagi uut ehitada.
Hinnang: 7/10 (tegelikult on sellisele kogule võimatu mingit koondhinnet panna, aga olgu siis kõiki äärmusi arvestades midagi sellist)
Põhiline erinevus on Calvino hinnangul asjaolus, et muinasjuttude puhul aktsepteeritakse fantastilist elementi kui olemuslikult selle maailma juurde kuuluvat. Ma ise mõistan seda nõnda, et näiteks piparkoogimajas elav nõid või printsiks muutuv konn ei ole seal midagi iseeneselikult imelikku.
Fantastiliste lugude puhul aga on fantastiline element midagi sellist, mis tungib ootamatult sisse meie realistlikusse maailma, kus mõistuspäraselt midagi sellist eksisteerida ei saaks. Selle iseloomuliku ebakõla tõttu seisavad fantastilised lood ka väga lähedal õuduslugudele.
Calvino on siin jaganud valitud lood kaheks. Esimene neist ja vanem on "nägemuslik", kus fantastiline osa tugineb eelkõige piltidele (ja on romantismi otsene järglane). Teine ja kaasaegsem on "igapäevane", kus fantastiline osa on teinekord vaid vaevumärgatav nihestus meie reaalsuses.
Osa I - Nägemuslik fantastika
1. Histoire du démoniaque Pacheco (1805) - Jan Potocki 2/10
"Kuratliku Pacheco jutustus" on lugu, milles nimitegelane räägib ennast tabanud needusest ühele teekäijale, kes on erakmunga juures kabelis endale öömaja otsinud.
See on selline lugu, mille kohta ma ütlen "ajaloolise väärtusega". Siin on muidugi huvitavat ka, näiteks jutustaja kirg oma isa uue naise ja tolle õe vastu, mis needuse käivitab, aga üldiselt ma selles väärtust ei näe.
2. Die Zauberei im Herbste (1808) - Joseph von Eichendorff 2/10
"Sügisnõidus" räägib rüütlist, kes leiab oma lossi lähedalt metsast pattu kahetseva eraku. Tundub, nagu oleks see erak seotud juhtumiga ristisõdade-ajast ja samuti hoiaks teda seal metsas kinni nagu mingi nõidus.
See on "ajaloolise väärtusega" lugu number 2. Looduskirjeldused on siin täitsa head (saksa romantism on selle osas ikka ületamatu), aga isegi täitsa olemasolev puänt ei tõsta seda lugu väga palju kõrgemale.
3. Der Sandmann (1816) - E. T. A. Hoffmann 3/10
"Uneliivamees" jutustab ühest noormehest, kes on lapsena kokku puutunud hirmsa vanamehega, kes koos tema isaga mingeid veidraid katseid tegi. Täiskasvanuna kohtub ta prillikaupmehega, kes talle seda vanameest meenutab ning kellel on mingi seos kõrvalmajas elava ülikooliprofessori ja tema kauni tütrega.
See lugu on väga veidral kombel erinevatest tükkidest koostatud. Siin on alkeemiat, arutlusi paranoia ja alateadvuse üle, siis veel midagi Frankensteini koletise või Pygmalioni kuju sarnast. Kõiki neid ideid võib tunnustada, aga kokku ei moodustu sellest erilist tervikut.
4. Wandering Willie's Tale (1824) - Walter Scott 6/10
"Rändur Willie jutustus" on lugu, mille nimitegelasest pime rändmuusik jutustab ühele noorele mehele Šotimaal. See räägib õelast mõisaomanikust, kes on hiljuti surnud. Kui tema poeg hakkab arvepidamist üle vaatama, näeb ta ühe rentniku võlga. Rentnik aga vannub, et ta maksis selle just enne mõisniku surma ära...
Täitsa hea lugu, aga eks Walter Scott ongi hea kirjanik. Muidu on see üsna tavaline muinasjutu-töötlus, aga kogu tekst on kirjutatud meeldivas šoti murdes, mis teeb lugemise üsna meeleolukaks ja selle eest tuleb hinnet tõsta.
5. L'Elixir de longue vie (1830) - Honoré de Balzac 5/10
"Pika ea eliksiir" on jutustus kergemeelsest Itaalia aadlimehest nimega don Juan. Isa avaldab talle surivoodil saladuse, et tal on õnnestunud hankida eliksiir, mis surnu tagasi ellu äratab ja laseb pojal vanduda, et too teda selle vedelikuga pärast surma võiaks. Don Juan aga otsustab eliksiiri endale jätta.
Tegemist ei ole üldse halva looga! Siin on olemas mõte "mida teeks keegi, kes teab, et tal on teine eluiga veel" ja üsna äge satiiriline lõpplahendus. Muus osas paneb tekst aga pigem õlgu kehitama ja mõtlema, et sama autori "Šagräännahk" oli ikka parem fantastiline lugu.
6. L'oeil sans paupière (1832) - Philarète Chasles 6/10
"Lauta silm" räägib ühest šotlasest, kes on äsja leseks jäänud - kuna ta on oma naise hirmsa armukadedusega hauda ajanud. Öösel koos ülejäänud külarahvaga pidutsedes teeb ta nende ebausu üle nalja, kuid selle kõige tulemusena ilmub välja haldjas, kes teatab, et ta on nüüd selle mehe uus abikaasa...
Täiesti ootamatult hea lugu täiesti tundmatult autorilt. Mingis mõttes üsna traditsiooniline lugu oma kuriteo ja karistuse sümmeetriaga, aga päris midagi sellist polegi mul varem ette sattunud. Huvitav, et šoti muistendid olid tolleks ajaks tänu Walter Scottile juba nii populaarsed.
7. La main enchantée (1832) - Gérard de Nerval 7/10
"Nõiutud käsi" on lugu, milles noor rätsepasell on peagi abiellumas oma peremehe tütrega ja pärimas tema äri - kuid tema õnne hakkab segama peremehe vennapoeg, kes on äsja sõjaväest tagasi jõudnud. Nii teeb sell kaupa ühe mustlasest ennustajaga nõiduse saamiseks...
Väga tore lugu, mis on läbivalt kirjutatud märkimisväärselt hea musta huumoriga. Mustlasest ennustaja, kes on kogu seltskonnast kõige haritum ja targem, on ootamatult loo parim tegelane.
8. Young Goodman Brown (1835) - Nathaniel Hawthorne 7/10
"Noorperemees Brown" algab puritaanide asunduses Salemis, kust värskelt abiellunud noormees peab teele asuma. Läbi metsa minnes kohtub ta sünge mehega, kes tundub olevat vanakurat ise ning tundub, et toimumas on nõiasabat...
Seda lugu on näiteks Stephen King pidanud üheks oma lemmiklooks. Mulle see ka täitsa meeldib - eelkõige sellepärast, et Hawthorne põhilise teksti taga on see rohkem mõistulugu uskumisest, paranoiast ja uskmatusest.
9. Nos (1835) - Nikolai Gogol 9/10
"Nina" algab nõnda, et ühel hommikul oma Peterburi korteris ärgates avastab major Kovaljov, et ta nina on kadunud. Loomulikult on see tema seisusest inimesele häbiasi ja ta hakkab jalamaid otsima võimalust põgenenud nina tagasi saada.
Ma usun, et see on õigusega vist üks kõige tuntum lugu siin kogumikus ja enamus on seda pidanud koolis lugema. Ma olen Calvinoga nõus selles, et tavaline viis tõlgendada seda puhta satiirina on väga poolik lähenemine. Ka Franz Kafka "Metamorfoos" pole ju lihtsalt satiir.
10. La Morte Amoreuse (1836) - Théophile Gautier 4/10
"Surnud armsam" on vana preestri jutustus sellest, kuidas ta noorena armus kaunisse kurtisaani Clarimondesse. Kui too sureb, hakkab noor preester nägema unenägusid, milles ta on aadlimees, kes elab koos Clarimondega Veneetsia palees.
Mingis mõttes on siin täitsa huvitavaid ideid, näiteks unenäo-elu versus päris-elu ja see, et Clarimonde pole mitte midagi otseselt kuratlikku vaid lihtsalt... üleloomulik. Muus osas aga ei ole see lugu liiga huvitav.
11. La Venus d'Ille (1837) - Prosper Mérimée 8/10
"Ille'i Veenus" on ühe arheoloogi jutustus, kes kutsutakse väiksesse Prantsuse provintsilinna seal välja kaevatud imelist Veenuse kuju vaatama. Samal ajal on seal plaanis pidada ka kahe kohaliku noore pulmad...
Mulle tõesti meeldib see lugu väga. See ei ole mitte lihtne Pygmalioni-loo töötlus, vaid pigem käsitlus ilust ja armastusest kui mingist hirmuäratavast jõust. Siin on ka üks põnevam tõlgendus Veenusest, keda tihti peetakse põhjuseta antiik-jumalate seas tühiseks ja kergekaaluliseks.
12. The Ghost and the Bone-Setter (1838) - J. Sheridan Le Fanu 3/10
"Kummitus ja kondiväänaja" on väidetavalt ühe Iiri preestri poolt rahvasuust üles kirjutatud lugu, mis räägib sellest, kuidas üks kohalik talupoeg, kes oli väga osav murtud ja nihestatud luid paika panema, pidi kummitavas mõisas valvet pidama.
Otseselt pole sellel lool midagi viga. See on kirja pandud mõnusas iiri murdes ja puänt on isegi omamoodi humoorikas, kuid suures plaanis on see lihtsalt aeglane ja igav.
Osa II - Igapäevane fantastika
13. The Tell-Tale Heart (1843) - Edgar Allan Poe 10/10
"Reetlik süda" on mõrtsuka jutustus sellest, miks ta oma kuritöö toime pani. Ta üritab kõigest hingest meile selgeks teha, et tema endaga on kõik täiesti korras, talle ei jäänud lihtsalt mingit teist valikut.
Calvino arvab, et see on Poe parim jutt üldse ja mina olen üsna nõus, või kindlasti on see parim tema monomaania-teemalistest lugudest. Kui näiteks sarnane "Must kass" on üsna groteskne, siis siinne lugu on täiuslikult tasakaalus realistliku tausta ja seda lõhkuva imeväikese nihestuse osas.
14. Skyggen (1847) - Hans Christian Andersen 9/10
"Vari" on lugu ühest põhjamaalt pärit teadlasest, kes läheb puhkusele lõunamaale. Ühel õhtul aknast naabermaja vaadates ütleb ta naljaviluks oma varjule, et too läheks sinna külla. Vari aga lahkubki selle peale ootamatult tema juurest...
Anderseni lugudele on süngus üsna omane, kuigi seda on hilisematest ümberjutustustes ja mugandustes alati maha nühitud. See lugu siin on aga mingis mõttes üks tema kalgimad ja lohutumaid. Kunagi noorena jättis see mulle tohutu mulje ja halvemaks see vahepeal läinud ei ole.
15. The Signalman (1866) - Charles Dickens 8/10
"Raudteevaht" on jutustatud ühe mehe poolt, keda hakkab huvitama tema kodutee lähedal töötav üksik raudteevaht. Tutvumise ajal näib vaht olevat kummaliselt närviline ja lõpuks jutustab ta uskumatu loo...
Väga ilus kurb lugu. Selle suurimaks tugevuseks on see, kuidas kujutatakse ajastu ühte väikest aspekti - raudteevaht kui tilluke hammasratas suures süsteemis. Dickens ikka oskab selliseid asju teha.
16. Son (1876) - Ivan Turgenev 5/10
"Unenägu" on ühe noormehe jutustus. Ta elab kahekesi koos oma emaga ja jutu järgi teab ta, et ta isa suri siis, kui ta alles väike laps oli. Kuid ühel päeval näeb ta unes tundmatut õela välimusega meest ning mõistab instinktiivselt, et hoopis see on ta isa. Siis aga kohtab ta sedasama tundmatut meest linnas...
Selle loo märkimisväärseks tugevuseks on see, kuidas haiglase ja nõrga noormehe reaalsus ja uni kokku hakkavad sulama. Mingil hetkel ei ole enam teada, mis on reaalne ja mis mitte. Muus osas aga on see paraku aeglane ja veniv.
17. Tšertogon (1879) - Nikolai Leskov 6/10
Selle loo jutustajaks on vana sõdur Krimmi sõja päevilt. Ta räägib, kuidas ühel päeval pärast sõja kuulsusetut lõppu kohtub ta ühe varustusülemaga, kes sõja ajal riisus ja varastas, samal ajal kui sõdurid nälgisid. Too aga esitab loost oma arvamuse.
Sisuliselt on tegemist lihtsalt anekdoodiga, musta huumorina saab võtta muidugi seda, et Vene sõjaväes ei muutu kunagi midagi. Tekst ise on muidugi hea, aga kuigi Calvino vannub, et ka siin on fantastiline element olemas, siis läks minust see küll mööda.
18. À S'y Méprendre! (1883) - Villiers de L'Isle-Adam 6/10
"Äravahetamiseni sarnane!" on lugu, milles kiirustab üks mees Pariisis ärikohtumisele. Vihma eest korraks varju otsides põikab ta sisse ühte tundmatusse hoonesse...
See vaid paari lehekülje pikkune lugu lööb eelkõige väga hea keelekasutusega. Puänt on siin loomulikult ka ning Calvino väitel on see esimene selletaoline, mis on iseenesest huvitav, isegi kui see enam nii värskelt ei mõju.
19. La Nuit (1887) - Guy de Maupassant 7/10
"Öö" on ühe mehe jutustus, mis algab sellega, kui väga talle meeldib öises Pariisis jalutada. Kuid ühel ööl, kui ta just väljas on, hakkavad tuled tema ümber kustuma...
Mulle see lugu tõesti meeldib. Siin on täpselt üks idee, aga see veidralt õudne reaalsusnihe on ikka tõesti hästi kujutatud.
20. Amour Dure (1887) - Vernon Lee 8/10
"Amour Dure" loos saabub Poola päritolu noor teadlane Itaaliasse ajalooteemalist artiklit kirjutama. Arhiivis töötades hakkab teda huvitama lugu 16. sajandil elanud naisest nimega Medea di Carpi, kes olevat hukka saatnud hulgaliselt kõrgest soost mehi.
Tõesti hea lugu. Peategelase aeglane ja järk-järguline vääramatu langemine on siin suurepäraselt kujutatud. See paar lõiku epiloogi, mis oli kõige lõppu lisatud, oli minu meelest küll täiesti ebavajalik, aga olgu peale.
21. Chickamauga (1889) - Ambrose Bierce 9/10
"Chickamauga" lugu toimub Ameerika kodusõja samanimelise lahingu ajal. Seda vaadatakse väikese lapse silmade läbi ja suur osa loost on arusaamatult veider, kuni...
Väga hea lugu, eelkõige just seetõttu, mismoodi selle veider õudus puändini viib ning seejärel seletuse saab. Bierce võttis ise nimetatud lahingust osa ja tema sõjakirjeldused on uskumatult tõepärased.
22. Les trous du masque (1895) - Jean Lorrain 5/10
"Augud maskis" on lugu, kus selle jutustaja ootab oma Pariisi korteris sõpra, et siis koos maskiballile minna. Kuid kui nad ballile jõuavad, on midagi viltu nii kohaga kui ka teiste maskeeritud külalistega...
Täitsa korralik lugu, eriti just hästi kujutatud õhkkonna poolest. Samas, ega see nüüd millegi poolest väga meeldejääv ka ei ole.
23. The Bottle Imp (1891) - Robert Louis Stevenson 5/10
"Kurat pudelis" on lugu, kus vaene havai meremees satub kokku jõuka ameeriklasega, kes pakub talle müügiks pudelit, teatades, et pudelis olev kurat täidab kõik omaniku soovid. On ainult üks reegel - pudel tuleb edasi müüa odavamalt, kui see ostetud sai.
See on nüüd selline lihtne mõistulugu, mis on oma sisu jaoks kaugelt-kaugelt liiga pikaks venitatud. Otseselt halb see muidugi pole, sest kirjutada Stevenson oskab.
24. The Friends of the Friends (1896) - Henry James 9/10
Loo "Sõprade sõbrad" jutustaja räägib, kuidas ta tundis kahte inimest (mees ja naine), kellest mõlemad olid näinud oma lähedaste vaimu. Omavahel ei olnud need kaks kunagi kohtunud - kuni jutustaja asus ühega neist abielluma.
Täiesti suurepärane lugu. Ma saan aru, et "Kruvi keere" on palju kuulsam, kuid see lugu siin meeldib mulle oluliselt rohkem ning lõpuks ometi saan ma aru, miks Henry James hinnatud kirjanik on.
25. The Bridge-Builders (1898) - Rudyard Kipling 8/10
"Sillaehitajad" räägib Briti insenerist ja tema abilisest, kes on viimased kolm aastat juhtinud hiigelprojekti - silla ehitamist üle Gangese jõe. Nüüd aga, kui sild on peaaegu valmis, ähvardab üleujutus seda minema pühkida.
Kipling on suurepärane kirjanik ja siinne lugu tuletab väga meelde minu ühte lemmiklugu "Džungliraamatust" nimega "Kuninganna teenrid". See pole küll päris sama hea, kuid väga märkimisväärne sellegipoolest.
26. The Country of the Blind (1904) - H. G. Wells 9/10
"Pimedate maa" on lugu, kus Andides eksinud mägironija satub muust maailmast juba aastasadu ära lõigatud orgu, kus elav hõim on geneetilise vea tõttu kõik pimedad - ning seda samuti juba mitmeid põlvkondi, olles kaotanud isegi mälestuse nägemisest.
Tõesti hea lugu. Wells oskab fantastilise loo rüüsse pandud mõistujuttu hästi kirjutada. See lugu siin omab mitmeid paralleele selle stiili meistri Jonathan Swifti "Gulliveri reiside" lugudega ja on isegi parem kui mõnigi neist.
Antoloogiat tervikuna iseloomustab väga suur mitmekesisus. Esimesed paar lugu panid minu kannatuse tõsiselt proovile, kuid tagasi vaadates olen ma isegi nende osas leebem ja tõden, et kui mitte midagi muud, siis värvi andsid nad ikkagi juurde.
Calvino jaotust nägemusliku ja igapäevase fantastika osas ei oleks ma vist ise ära tabanud, kuid kui lugejale juba niimoodi ots kätte antakse, siis võib seda jälgida ja noogutada küll. Mis siis, et mõned lood võiks nende osade vahel pigem ära vahetada.
Eelkõige on mul hea meel paljude autorite meelde tuletamise ja uute avastamise osas. Paljusid tõlgitud lugusid olin ma ka varem lugenud ja nende headus ei tulnud üllatusena, aga mõni oli minust ka mööda läinud ja ootas ainult avastamist.
Ning lõpuks on üllatavalt palju lugusid suurepäraselt säilitanud värskuse ja eheduse - ning paljude puhul mõtlesin ma, et see pole just esimeses nooruses, kuid siin on siiski tabatud midagi väga ägedat, mille peale võiks vabalt midagi uut ehitada.
Hinnang: 7/10 (tegelikult on sellisele kogule võimatu mingit koondhinnet panna, aga olgu siis kõiki äärmusi arvestades midagi sellist)