Vaata aga kui huvitav asi kätte sattus. Tseki või edaspidigi odavate inglisekeelsete raamatute letti. Aga nüüd siis loost. Millest siis juttu oli? Asi nimelt selles et mingisugune vana maagiaga tegelev maailm (Ternannoc. Seesama, kust antud osa peategelanegi pärit) hävineb ja rahvas lippab teistesse maailmadesse laiali (see siis eellugu). Maagiliste võimetega sell (Korbillian. Vat tema ongi seesama peategelane) satub miskipärast Omarasse, kus maagiaga tegelemine on keelatud ja jumalatesse uskuda ei tohi. Muidugi poleks fantasy ilma Suure ja Pahata ka see mis ta on. Selle osa täidab miskisugune iidne maagiline jõud seal kuskil Xennidhumi kandis. Ja kui nüüd ausalt öelda, siis seisnebki tegelikult kogu selle raamatu sisu selles, kuidas see Korbillian rändab Omaras ringi otsides seda kurjust, mis ähvardab Omara hävitada ja samas otsides endale liitlasi. Lõpust pole vist mõtet rääkida. On ju selge mis seal juhtub kui Omara saaga veel edasi läheb. Tegelikult isiklkikult tundus lugu natuke igav olevat. Ilmselt pikkusest tingitult. Kusagil vahepeal asi tundus koledaste seisma jäävat (mis ikka teha kui see igasugune rändamise kirjeldus umbes 4/5 raamatust enda alla võtab). Muu oli nagu ta oli. Täiesti tüüpiline fantasy tegelikult. Seda nii tegelaste (maagiamehed, mõõgamehed, miskid imelikud elukad veel (nagu ikka)), maastiku (saarekesed, metsakesed, mäekesed, jõekesed) jms poolt vaadatuna. Ei saa öelda et midagi erilist oleks silma torgand. Ajaviiteks päris hea tükk tegelikult (kui on aega mida raisata). Aga vat see jube venimine andis ikka tunda küll (eriti hindes). Kuid pole hullu. Teine osa on ju veelgi pikem. Ei tea mis teda nüüd soovitada või mitte soovitada. On ta ju tegelikult üks suhteliselt paljudest sellistest saagalugudest, mis isegi meie poelette kaunistavad. Keskmine. Cole kirjutas siia vist selle osa ka mis Belialsil puudu jäi pikkusest.