Süzhee on esmapilgul lihtne - Kandid on Metsas ja üritab juba mitmes kord sealt tulutult välja tulla. Juba mitmes kord lepib ta küla meestega kokku - “Ülehomme hakkame minema...”, meeleheitlikult püüdes seda ise meeles pidada, ja teab, et see ei ole esimene kord... See on nagu nõiutud unine maailm, kus kõik kogu aeg kordub, juba mitmendat korda. Täielik vastand “Upravlenije” maailmale, aga mitte vähem asburdne. Samal ajal on aga tegevus mitmeplaaniline. Metsas käib plaanipärane meeste väljasuretamine partenogeneesi valdavate naiste poolt. Aga loosungid on amatsoon-naistel kuidagi Nõukogude ajast väga tuttavad - “Uspeshnoje prodvizhenije... V bitvu vstupajut novõje...”. Znajem mõ eti bitvõ, kus “sisevaenlast” hävitati, siin on aga sisevaenlaseks pool elanikkonda - meessugu.
See raamat mõjub võimsalt ka omaette (olen ka niivisi lugenud), kuid kombinatsioonis “Upravlenije”-ga, kus peatükid vahelduvad ja kogu absurdi näidatakse kord ühelt- kord teiseltpoolt, on ta veel võimsam. Ja lugeda on raske. Ja tundub, et ühest korrast ei piisa, tuleb veidi seedida, ja lugeda veelkord...