Üks kirjastuse toimetaja parandab suvilas igavat käsikirja (pime, vihma sajab, külm), kui tema juurde vajub sisse üks imelikult porine paljasjalgne mees, veidras jopes, püksegi pole tal jalas. Mingi masin on tal katki läinud, astus sisse, et nina soojendada jne. No valetab ta muidugi, aga toimetajale on mees ikka kuidagi sümpaatne. Võtavad siis soru viina ja siis saabuvad tundmatu sõbrad, mingite masinatega, viivad ta kaasa ja ongi sisuliselt kõik. Enne lahkumist annab tundmatu kirjastajale kingituseks ühe liivakivi tüki. Tundmatu sõber võtab selle siiski tagasi. Jutus on palju vihjeid, sellele, kes need mehed seal olid, aga ühtki selget vastust ei ole. Võite ise arvata ja aimata. Aga "viie" ssab see jutt lihtsalt selle eest, et Strugatskid ta niimoodi kirja panid.