Strugatskid on siin konstrueerinud äärmiselt keeruka ja lahenduseta eetilis-filosoofilise skeemi. Küsimus on surematuses, õieti selle saavutamise hinnas ja seetõttu ka vajalikkuses. Ainult viiele inimesele jagub surematuse eliksiiri - ainult viis inimest võivad osa saada kolme aasta jooksul koopapõhjas tilkuvast imevedelikust, mis peatab hormoonide vananemise. Viis inimest on pidevalt vahetanud, sest alati on saladus välja imbunud ja soovijaid tekkinud rohkem kui viis. Pühendatud peavad siis valima, kes nende hulgast võtab uue Otsija väljakutse vastu ja sureb (tapetakse). Surematuse hind on ränk - moraalne kängumine, sest ainult saladuse varjamise ja mõrvadega on võimalik olla surematu ja elada läbi sajandite. Juhuse läbi saab saladusest teada kirjanik Feliks Snegirjov - hea kirjanik ja aus inimene. Talle antakse valida - kas kohene surm või surematus! Kas oma kaasasündinud eetilise pale ja kõige inimliku hülgamine või surm. Kui elu antakse kõigile tasuta, siis surematusel on oma hind. Kas sellisel surematusel ongi üldse mingi väärtus? Ja kui on, siis kelle jaoks? Kuidas saab Feliks hakkama viie tõpranäoga, kelle jaoks surematus on muutunud väärtuseks omaette ja kes pole tahtnud aru saada, et selline igikestmine pole tegelikult midagi väärt? Kas on olemas tõeline surematus ja varastatud pseudo-surematus? Kui on siis kas on võimalik surematust saavutada? Lugu jääb lõpliku lahendusta, kuigi Feliks suudab olukorrast väljarabelda. Ja tema on viimane, kes kipuks saladust paljastama, sest maailmal on tohutult vedanud, et just need viis abitut ja mitte millekski suutelist lurjust on osalised surematuse vandenõus. Mis küll juhtuks, kui surematuks saaks hoopis mõni aktiivne võimunäljas maniakk?