Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Otjagoštšonnõje Zlom, ili Sorok let spustja

(romaan aastast 1989)

ajakirjapublikatsioon: «Junost» 1988; nr 6 – nr 8 [kärbetega]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)

«Kurjusest aetud, ehk nelikümmend aastat hiljem» on Strugatskite viimane romaan. Kuulub ka nende hulka, mida ma ise pean Bulgakovi loorberite piilumiseks. Isegi (autoritele lojaalses) vene pressis on seda raamatut pisukseks ebaõnnestumiseks peetud. Loomulikult võtsid fännid selle hurraahüüetega vastu, aga...

Raamat koosneb kahest plaanist.
Esimene plaan jutustab sündmustest Tashlinskis (on sihuke linn Venemaal). Lõppenud on Teine Teaduslik Tehniline Revolutsioon, esmased materiaalsed vajadused on ka rahuldatud, aga riigis käärib ikka veel. Raamatu peategelane on pedagoog, kes püüab sellest kõigest sotti saada ning suuremaid komplikatsioone ära hoida. Tashlinskis (nagu kogu riigis) vohavad igasugused mitteformaalsed liikumised, millest kõige kuulsam ja leppimatum on floora (segu hipindusest, rohelistest ja veel millestki). See on siis see XXI sajandi sotsiaal-olmepoliitiline plaan.
Romaani teine liin on kummaline käsikiri «0tjagoshtshonnõje 3lom» (vk. kurjusest aetud), mille pealkirja suured esitähed viitavad samas ka ühe operatiivteenistuse (kiirabi, kes mäletab) numbrile. Käsikirjas on juttu kellestki Demiurgist, kellestki Ahasveerus Lukaa pojast jt. Käsikirjas on filosoofia, ajastute ja isikute kaskaad.

Romaani lõpuks sõlmub see pedagoogi liin ja käsikirja liin üheks ringiks: käsikiri algab sealt, kus romaan lõpeb. Samas on tekst paigutatud jälle sellisel läbisegi põimitud kujul (nagu oli seda esimesena «Tigu nõlvakul») ning lugemist see just lihtsaks ei tee.

Ütlekski nii, et kellele meeldivad «Tigu nõlvakul» ja «Inetud luiged», see võiks kindlasti läbi lugeda, teistele... ei julge isegi soovitada, kuigi... Strugatskid on ju tegelikult alati head. Ja tulles tagasi Bulgakovi juurde: puudub Mihhail Afanassjevitshi sedavõrd populaarseks teinud valltused. On vaid painavad sotsiaalsed probleemid ning filosoofia, ja hulgaliselt lüüasaanud idealismi.

Väsimus! Mis muud...

Teksti loeti vene keeles

Pohmelus. Perestroika lõpuperioodi kassiahastus. Ideaalid on kokku kukkunud, kuid millessegi peab ju inimene uskuma... Minu silmis haakub romaan (mitte süzhee, vaid olemuse poolest) sinna "Lained summutavad tuule" otsa. Minu silmis on viimati nimetatu omamoodi jumalagajätt. Õilsad kangelased on raugaks saanud, maailmas puhuvad uued karmid tuuled. Hüvastijätt "Purpurpunaste Pilvede Maaga" alustatud maailmaga. Väsinud (mõtlen "Kurjusest Vaevatud") ja nukker on see romaan. Ning siiski on selles ka pisut usku ja optimismi, mis pressib end kui võilill läbi hetkeolude räpase ja halli asfaldi. Kirjutavad Vennad hästi, "nelja" panin sellepärast, et siin läheb minu arvates flirtimine kristliku mütoloogiaga üle ulmekirjanduses mõistliku piiri.
Teksti loeti vene keeles

Romaani lõppu jõudes oli tunne, et peaks ta uuesti veelkord läbi lugema. Aga ma pole päris kindel, kas seda teen... Just lõpupoole hakkab nagu asi selguma ja nendest laialipaistatud kildudest loogiline süsteem kujunema. Läbimõeldus saadab muidugi kogu romaani, ainult et lugejale on see kohati liiga kurnav.

Romaani üks liin jälgib Tashlinski lütseumi õpetaja (või Õpetaja?) Georgi Anatoljevitsh Nossovi tegevust linna haaranud Floora-vihkajate rahustamisel. Tema ümber koguneb jüngrite rakuke. Liin lõppeb seal, kus Agasfer (Ahasveerus) Lukitsh G.A. leiab ja ta endaga Demiurgi juurde kaasa kutsub. Siis antakse üle ka see "OZ" käsikiri, mis eelnevalt olnud romaani teine süzheeliin. Tashlinskisse tulnud Demiurg (gnostikute määratluse järgi "loominguline alge, mis loob kurjusest kantud mateeriat") otsib seal Inimest. Romaani laiem tagapõhi jääb kristlikusse sümbolismi ja müstikasse. Autorite seletuse järgi on Demiurg uuesti kehastunud Kristus, ainult et 2000 aastat hiljem, kes saabnunud oma eelmise missiooni vilju inspekteerima.

Võiks öelda - üldistades - et tegu on slaavilik-õigeusklikust maailmapildist kantud filosoofilise mõttelise eksirännakuga, segamini sotsiaalse ahastusega. Minu meelest puudus siin Strugackitele omane teravus ja lõikavus. Millegipärast tundsid nad, et selline raamat on neil veel kirjutamata. No ja siis kirjutasidki. Ning tunnistavad isegi, et ilmselt keerukustasid üle.

Teksti loeti vene keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: