Raamat koosneb kahest plaanist.
Esimene plaan jutustab sündmustest Tashlinskis (on sihuke linn Venemaal). Lõppenud on Teine Teaduslik Tehniline Revolutsioon, esmased materiaalsed vajadused on ka rahuldatud, aga riigis käärib ikka veel. Raamatu peategelane on pedagoog, kes püüab sellest kõigest sotti saada ning suuremaid komplikatsioone ära hoida. Tashlinskis (nagu kogu riigis) vohavad igasugused mitteformaalsed liikumised, millest kõige kuulsam ja leppimatum on floora (segu hipindusest, rohelistest ja veel millestki). See on siis see XXI sajandi sotsiaal-olmepoliitiline plaan.
Romaani teine liin on kummaline käsikiri «0tjagoshtshonnõje 3lom» (vk. kurjusest aetud), mille pealkirja suured esitähed viitavad samas ka ühe operatiivteenistuse (kiirabi, kes mäletab) numbrile. Käsikirjas on juttu kellestki Demiurgist, kellestki Ahasveerus Lukaa pojast jt. Käsikirjas on filosoofia, ajastute ja isikute kaskaad.
Romaani lõpuks sõlmub see pedagoogi liin ja käsikirja liin üheks ringiks: käsikiri algab sealt, kus romaan lõpeb. Samas on tekst paigutatud jälle sellisel läbisegi põimitud kujul (nagu oli seda esimesena «Tigu nõlvakul») ning lugemist see just lihtsaks ei tee.
Ütlekski nii, et kellele meeldivad «Tigu nõlvakul» ja «Inetud luiged», see võiks kindlasti läbi lugeda, teistele... ei julge isegi soovitada, kuigi... Strugatskid on ju tegelikult alati head. Ja tulles tagasi Bulgakovi juurde: puudub Mihhail Afanassjevitshi sedavõrd populaarseks teinud valltused. On vaid painavad sotsiaalsed probleemid ning filosoofia, ja hulgaliselt lüüasaanud idealismi.
Väsimus! Mis muud...