(romaan aastast 1989)
eesti keeles: «Hääbuv linn»
Tartu «Fantaasia» 2012 (Sündmuste horisont, nr 31)
Huvitav, et eelkirjutajad on küll tähelepanu pööranud Andrei ajupestusele, aga mitte tema muudele omadustele. Aga see mees on ju igas mõttes narts! Käpardlik, juhm, vähegi pingelistes olukordades satub alati hüsteeriasse või käitub muidu täiesti ebaadekvaatselt. Üks näide: kui tuli uurida linna mööda ringi liikuva Hoone juhtumit, siis esimese asjana oleks tulnud üles rivistada ja üle kuulata patrullimiilitsad ning kõik muud kogu aeg linna mööda ringi kondavad jätised. Talle ei tule see aga üldse pähe ja siis poetab üks miilits talle juhuslikult, et ah see, seda ma olen muidugi näinud, nii siin kui seal... Tegelikkuses ilmutasid ajupestud fanaatikud aeg-ajalt ka tõelist, suurt ja aukartustäratavat mehisust, vaprust ja ennastsalgavust (ega muidu poleks nad ju kuskil võitnud ka). Andrei puhul puudub see täiesti - tema on lihtsalt vähevõimekas, nõrk ja lodev inimene. Inimene, kes tahaks nii kangesti olla kedagi muud, et kardab väga endas nähagi seda nõrkust ja lodevust. Noh, eks talle siis näidatakse...
Selle teose suurus seisnebki muuhulgas selles, et ei kujutata, kuidas nõrgast ja laostunud inimesest asja saab. Ega sedagi, kuidas tugev ja kindlameelne inimene nõrkeb ja laostub. Vaid hoopis seda, kuidas nõrk ja laostunud inimene olekuid vahetab. Satub ajupestusest ideoloogilisse vaakumi, aga jääb ikkagi jobuks. Eks nii need asjad tegelikult tihtipeale käigi...
Kusjuures paradoksaalsel kombel tundub, et jobu jaoks võiski kõige õigem koht olla tolle kontori juhatamine. Oma inimesi ta ju hoidis ja tundub, et oli igapäevastes olukordades kaunis hea ülemus. Paraku jättis ta nats Geigerile, kes ise oli oma eemaletõukavast olemusest hoolimata võimekas, liiga hea mulje ja saadetigi vastutusrikkale ekspeditsioonile, kus temasuguse koht teps mitte ei olnud. Geiger pidas teda omasuguseks, aga eksis rängalt - isegi korraliku natsi mõõtu ei andnud Andrei välja.
Või äkki ikkagi on see kui mitte just laostunud, siis vähemalt igapäevalõbudesse uppunud inimese eneseleidmise ja -teostuse lugu? Ainult et see inimene pole teps mitte Andrei, vaid Izja? Ja Andrei, kes temaga igal pool kaasa tolkneb, peab talle lihtsalt näitama, milline olla ei tohi ning pakkuma talle oma argusega alati võimalust vaprust ilmutada? Ning Andrei hüsteeriahood tähendavad hoopis seda, et teda programmeeritakse tegema midagi järjekordselt ogarat, mida ta muidu ei teeks, aga mida on vaja, et Izjad edasi tõugata...?
*
Maailmast. Mõtisklesin natuke selle üle, et kuidas ikka varem ei taibatud, et mis alla kukub, see pähe sajab, aga vist ikkagi võib nii olla küll. Suuri masinaid oli vähe, ekskavaatoreid üldse kaks tükki terve linna peale. Igasugu sodikuhjad, paks ja vedel hajuvad kukkudes laiali, kui Sein on näiteks 15 km kõrgune. Ja inimesi pandi tähele, aga ei osatud veel Järsakuga seostada.
Mulle muide tõi teoses kujutatud maailm silme ette tinasõdurid kapiserval. Maaribal Seina ja Järsaku vahel, mida valgustab sisse- ja väljalülitatav "päike", on kahtlaselt palju ühist kõigi poiste tubaste mängumaailmadega.
* * *
Tõlkest. Oli üks korralik tõlkeviga: maletermin правляю oli tõlgitud "parandan", mitte "kohendan", nagu oleks ainuõige. Nii tõlkijale kui toimetajale Eva Lutsule valmistavad aga raskusi võõrsõnad ja nende transkriptsioon: kui ühes lauses esinevad tulirelvamargid "zauer" ja "browning", siis on selge, et inimesed ei tea, millest nad räägivad. Eestikeelses tekstis peaks olema "Sauer" ja meil juba aastakümneid juurdunud "brauning". Täpselt sama käib seersant Fogeli kohta, kelle nimi pidi teoses sisalduvate vihjete järgi sakslastele ilmselgelt olema Vogel. 3. sajandil peale Kristust tegutsenud Pärsia prohveti Mani eluaastad olid millegipärast tagurpidi, kuigi nende järel seisis "AD". Aga üldiselt on mulje väga hea ja sujuv. Mõni üksik viga nii raske ja mahuka teose puhul pole eriline õnnetus.
Õhkujääva lõpuga küsimust markeeritakse eesti keeles ikkagi "...?", mitte "?...". Kui seda kirjastuse "Fantaasia" isemõtlejate poolt arusaamatutel põhjustel juurutatavat jaburat kommet mitte arvestada, oli trükivigu vaid üksikuid.
Raamat on kahjuks (seekord siis kohaliku pisipunase Baari-Sirje katsetusena - ajaloo iroonia...?) järjekordne näide ülalnimetatud kirjastajale iseloomulikult nirust kaanekujundusest.
Eraldi tuleb aga kiita kommentaare. Kuskohast Veiko need kokku ajas, ma ei kujuta ette, aga igatahes on ta ära teinud tohutu ja väärtusliku töö.
“… Kõike siin ilmas mõistan ma nüüd. Kolmkümmend aastat liikusin selle mõistmise poole ja nüüd jõudsin ma kohale. Pole mind kellelegi vaja ja kedagi pole kellelegi vaja. Pole mingit vahet, kas ma olen olemas või mitte, kas ma võitlen või leban diivanil. Mitte midagi ei saa muuta, mitte midagi ei saa parandada. Võib vaid end sisse seada – paremini või halvemini. Kõik kulgeb omasoodu ja minust ei sõltu siin midagi. Siin see teie mõistmine on ja enam pole mul mõista midagi… Öelge mulle parem, mis ma selle mõistmisega peale hakkan?…”
Ja kui ka nii, siis… Jah, hirmus lugu ent lugema peab. Isegi, kui vaid mõistmiseks, vist. Isegi, kui selle mõistmisega polegi midagi peale hakata. Isegi siis. Ja ehk leiab keegi teine raamatust midagi muud. Kindlasti leiab.
Pea kümme aastat pärast Vikerkaares ilmunud katkendi lugemist õnnestus mul lõpuks ka terve romaan läbi lugeda. Täitsa huvitav raamat, ehkki minu lemmikuks Strugatskite loomingus jääb ikkagi "Asustatud saar". "Hääbuva linna" puhul näib, et tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega.
Ajalugu teeb huvitavaid trikke. Nõukogude Liidu võimust Eestis on möödas vaid 21 aastat ja uduse lapsepõlvemälestusena mäletan Gorbatšovi valitsusaega minagi. Ometi on elu selle lühikese perioodiga nii tundmatuseni muutunud, et eelmisel sajandil eksisteerinud suuriigi elu teemalisi vihjeid sisaldav teos vajab hobuseannust joonealuseid märkusi. Meenub Vana-Egiptuse "Sinuhe jutustuse" eestikeelne tõlge, kus kommentaare kirjeldatu mõistmiseks oli kordades rohkem kui teksti ennast, ent see tekst pärineb tuhandete aastate tagusest Egiptusest, mitte paarikümne aasta eest peaaegu siitsamast. Tõlkija on siinjuures tublit tööd teinud, ehkki kohati ka üle soolanud-näiteks sõna "Wehrmacht" tähendust võiks piisavalt haritud lugeja, kes on selle raamatuni jõudnud, isegi teada. Siiski on joonealused märkused hädavajalikud nii meie põlvkonnale kui ka tulevastele põlvedele, kes seda raamatut loevad ja kelle jaoks mälestus Nõukogude Liidust paratamatult poolmüütilisse uttu mattub.
Punkte paneks kyll yle viie, kui kuidagi saaks.
P.S. On selliseid raamatuid, mis jäävad kuidagi kustumatult seotuks muusikaga, mida nende lugemise ajal sai kuulatud. Ju seal on siis mingi kokkukõla. Ja seda juhtub ainult nende tekstidega, mis jätavad mingi jälje. See selleks, igatahes seostub "Grad obretshonnõi" mul jäädavalt Alisa plaadiga "Shestoi lesnitshii". Raamat mul juba on; kui kellelgi seda viimast leidub (soovitavalt failidena), paluks lahkesti teatada.
Minu dilemma on, kas saab suurepäraseks ilukirjanduseks nimetatda teost, mis vajab sellisel määral ääremärkuseid. Aga kuna see on mu esimene arvustus BAAS’s, siis hindan pigem natuke üle kui alla.
Raamatut ei olnud võimalik selle valmimise järgselt kuidagimoodi trükki anda ja tänu sellele on ta kirjutatud palju lahtisema tekstiga kui muud (nõukogude ajal ilmunud) teosed, millest ta muidugi ainult võidab. Muidugi on naljakas lugeda, kuidas romaanis esinevad paljud välismaist päritolu tegelased tunnevad peensusteni vene kirjandusklassikat, slängi ja anekdoote (kas autorite šovinismi või lihtsalt ignorantsuse ilming), aga juba mõtlemine selle peale kuidas teose kõik tegelased suhtlevad teistega oma emakeeles ja ning mil moel see üldse võimalik võiks olla, ajab mul juhtme sassi.
Ulmelise settingu poolest meenutab "Hääbuv linn" ühest otsast Philip Jose Farmeri "Jõemaailma", teisest Frederik Pohli "Tunnelit maailma all" ja tore on. Mis puutub aga Andrei "nartslikkusse", siis ma ei tea, minu meelest on ta üpris loogiliselt käituv tegelane ja sellistest, kel napib teatud andeid või iseloomujooni, et tippu jõuda ja kes seda samas väga rängalt üle elavad, kirjutas meile juba Dostojevski, eks ole (nt. Ganja "Idioodis"). Ma ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks.
Olen nõus hinnetega 5, 4 ja 3 sellele romaanile. Kõiki neid panen isegi.
Olen nõus, et:
• „paar lehekülge Leningradi blokaadis kaaluvad ülesse 3 tonni horrori-raamatuid“;
• Strugatskite lugemise muutusega ajas – kunagine imetlus oskusest igapäevasele nürile tegelikkusele lisada kummastavat fantaasiat on asendunud imetlusega oskusest nõuk. olusid analüüsida ja inimhinge sügavustes tuhnida;
• küsimus, milleks Jumalale inimene (?) on oluline ja uudne;
• tegemist on silmapaistvalt hea tõlkega, kus raamatule annab olulise lisaväärtuse kommentaaride hulk ja kvaliteet;
• raamatu headuse üks olulisi külgi on selle emotsionaalne mõjuvus – masendust ja depressiooni tekitavana;
• „tegu pole niivõrd žanriulme kui sümbolismi, sürrealismi, absurdi või millegi muu taolisega“;
• tegemist on raamatuga, millele (nõukogude) eesti lugejate hulgas suurt menu loota ei ole, aga mille ilmumine sellele vaatamata oodatud ja oluline on;
• "Inetuid luiki" ja "Tigu nõlvakul" võib pidada mingis mõttes samalaadseteks teosteks;
• „See raamat oleks pidanud siis ilmuma, kui ta valmis sai (1972).“ Praegu seda lugedes ei saa enam kätte seda õiget muljet – see rohkem sovjetoloogidele-arheoloogidele sobiv;
• „lihtne lugu - komnoorest parteiladvikusse ja et ka nemad nutavad“;
• „Teose lõpp tekitab isegi kahtluse, et ega ei ole tegemist ühe põrgu ringiga? Seesama lõpp on ühtlasi raamatu üks suuremaid miinused, kuna jätab enamus küsimusi õhku ega seo sündmusi kokku vaid jätab need sama lahtiseks kui nad olid alguses.“;
• „ei leia ka, et Izja, kes on lihtsalt suur laps, Andreist kuidagi moraalselt rohkem arenenud oleks“
Kommentaaride kommentaarid võiksid selle raamatu juurde sobida! Selle raamatu juurde tähendab siin konkreetset Eesti väljaannet Veiko Belialsi kommentaaridega. Need loovad pideva distantsi loetavaga. Minu, puhtemotsionaalse, nõuka tegelikkust ja vene kõnekeelt mäletava lugeja kõrval (ja sees) on mõtteliselt kogu aja keegi neid vajav – neid on koguni mitu – erinevad inimesed vajavad erinevaid selgitusi. Alatasa olen ma sunnitud isegi imestama – vaat mida see väljend tegelikult tähendab (!) ja kust ta pärit on (!). Eks seegi ole üks ulme kirjutamise võimalusi – luua kommentaaridega kujutlus neid vajavast (tuleviku) inimesest/ ühiskonnast. Olen siin-seal taolist võtet kohanud, kuid nii täiuslikku efekti kui Belialsil mitte iialgi. Minu vaimustunud kummardus vormimeisterliku looja ees! (Jorge Luis Borges - "Pierre Menard, Don Quijote autor")
Kahtlemata oli Vendade raamat omast ajast ees – see olek aga tähendab, et ollakse ajaline, kui ollakse ajast ees, siis aeg läheb ja mingil hetkel ollakse ajast maas. Minu jaoks on kätte jõudnud ajast maas olemine.
Eetika hindamine – kogu raamatut läbib mõte, et ei ole vahet erinevate maade sõjakurjategijatel – saksa, jaapani, … omad on hukka mõistetud kohtus, samal ajal kui vene, inglise, … omas suplesid aupaistes.
Nürmbergis otsustati, et sõjaõiguses tavapärane arusaam, kus ühe poole sõjaõiguse rikkumine avab teisele poolele õiguse proportsionaalseks rikkumiseks, sakslaste kohta ei kehti. N Liit ei olnud liitunud igasuguste konventsioonidega ja nende sõjavange koheldi teistmoodi kui näiteks inglasi, ameeriklasi, … Omamoodi huvitav oleks kujutada ette Nürmbergi protsessi, kus võetakse kuupäev kuupäeva järel lahti, kes kui palju sõjavange hukkas või mitut haiglat pommitas ja kui suur osa sellest võis olla proportsionaalne vastus teise poole eelmise päeva tegevusele.
Paradoksaalne, aga just see lähenemine, millega Nürmbergis võeti ära üks võimalikke olulisi kaitsetaktikaid, lõi tee praegusele arusaamale rahvusvaheliste suhete moraalist – ajakirjandus ja poliitikud said võimaluse pasundada selliste ja teistsuguste tegude suurest moraalivastasusest. Avalikkus jäi seda uskuma ja hakkas ka oma sõjameestele esitama sarnaseid nõudmisi.
See oma poolele sarnaste nõudmiste esitamine ei ole maailmas üldine. Tarvitseb vaid meenutada ameerika avalikkuse reageeringuid ameeriklaste sõjale (selle detailidele) Vietnamis, Iraanis, Afganistaanis ja võrrelda seda mõttes venelaste suhtumisega oma vägede tegevusse Afganistaanis või Tsetseenias…
Või ex-Jugo rahvaste suhet oma sõjakurjategijatesse (Carla Del Ponte „Proua prokurör“ – kindel lugemissoovitus!).
Ja kui ma nüüd küsin, kas näiteks Andrei valmisolek vastuhakku plaaniv sõdur rivi ees ootamatult ja kohtuta maha lasta on erilise lurjuslikkuse näitaja, siis – vist ei (!), ta käitus vastavalt tolle aja ennastmõistetavatele moraalinormidele. Aga kas piinamine ülekuulamisel? Kas piinamine ülekuulamisel oli tolle aja ennastmõistetavus? Ajaloost on justkui meelde jäänud, et selle jaoks oli vaja taotleda luba vastavalt asjaoludele – ja see oli nii XX sajandi keskel üsna erinevates maades sõltumata sõjas valitud poolest (kaasa arvatud Gestapo ja NKVD). See tähendab, et loata piinamine oli paha! Uurija initsiatiiv anda hetkeemotsiooni mõjul ülekuulatavale korralik keretäis oli (moraalselt ja seaduslikult) lubamatu – tegelased teavad seda, näiteks episood, kus pärast xxx-le peksa andmist klapitatakse seletusi, justkui oleks ülekuulatav ise rünnanud…
Hämmastav on tõdeda, et sarnane moraal on meie kaasaegses Eesti seadustikus ka sees. Situatsioon on kujutletud ajakirjanduse põhjal. Peetakse isik kinni, ta on üksi paljude võimu esindajatega ja saab peksa, turvakaamera lint läheb kaotsi ja kinnivõtjad muudkui tunnistavad vastastikku… Sõna sõna vastu situatsioon. Ei oleks seadusandjal raske nihutada tõendamiskohustust, nii et võimu esindajate vastastikuse tunnistamise võimalus kaotada. Aga seda ei ole tahetud teha. Tahe on määratud moraaliga – tahet on jätkunud ahistamise ja diskrimineerimise ja salajase pealtkuulamise jaoks, aga mitte piinamise jaoks!
Eksperiment on siin raamatus tähtis asi, mis kommenteerijal kommenteerimata jäänud. Siin on minu arvates kaks olulist tähendusseost.
1. Sotsialismi ülesehitamine oli nõuka retoorikas „inimkonna ajaloo suurim eksperiment“. Oli kaunis traditsioon, et kui mingi eksperimendiga oli seotud partei ja valitsus, siis kõik eksperimendid muudkui õnnestusid – tarvitseb vaid meenutada maisikasvatust, hargneva peaga nisu, uudismaa rajamist… Eksperimendi negatiivset tulemust ei tunnistatud. Sotsialismi ülesehitamise lõpplikku, täielikku, ja millist iganes võitu kinnitasid ja pühitsesid erinevad partei kongressid hämmastava järjekindlusega, no keda see partei siis veenis alatasa sama korrates? Iseennast? Tegelikkuses taastati orjanduslik kord ja osa nõukamaa majandusest tugines riiklikul orjapidamisel ka veel kaheksakümnendate alguses – maainimestel enamikus nõukogudemaast puudus vaba liikumise õigus (neil ei olnud passe) ja oli kohustus töötada – ainuke võimalus tööd teha oli sellel sunnismaisel vaid kohalikus riiklikus farmis (kolhoos või sovhoos). Raamatu teises osas „Uurija“ kirjeldatud Wang’i tahe keelduda austavast tööst viitab otseselt sellele orjanduse elemendile, nagu ka olukorra lahendus – tutvuse ja telefoniõiguse kaudu.
2. Teine kaunis eksperiment on klassikaline Zimbardo vanglaeksperiment (kes ei tea, vaata näiteks: http://et.wikipedia.org/wiki/Philip_Zimbardo ja http://www.vabamotleja.info/index.php/inimene/98-sadistist-kangelaseks-ja-vastupidi-stanford-i-vanglaeksperiment), mis toimus 1970-nendal aastal. Moskva ja Leningradi ärksamad inimesed hoidsid tollal end üsna hästi kursis maailma sotsioloogia ja psühholoogia arenguga, nii et pole mõtet kahelda, Vennad olid sellest kirjutamise ajal teadlikud. Omamoodi huvitav on Eksperimendist rääkivate lõikude hulgast eristada, mis võib viidata ühele või teisele Eksperimendile. Zimbardo puhul on oluline tõdemus, et eksperiment muutis toimumise ajal ka Zimbardot ennast – teadusliku juhendaja rollist läks ta üha enam vanglaülema rolli (milleks jumalale inimene?).
Kui ma eelnevalt kirjutasin sellest kuidas ma kõigiga nõus olen, siis ikka päris kõigi ja kõigega nõus ei ole.
1) Siin ja seal on juttu olnud Mentorite ja Eksperimendi vastu suunatud mässust (revolutsioonist, riigipöördest). Minu jaoks Eksperimenti või Mentoreid see mäss ei puudutanud (ei sisu ega vormi), asja (Eksperimendi) olemus tundus olevat selles, et vaadata kuidas (üksiku ja grupi tasandil) hakkama saadakse etteantud tingimustes – Linnapea vägivaldne asendamine Presidendiga just seda tähendaski, hakkamasaamist nendes tingimustes. Kõik vastavalt Eksperimendi reeglitele – nii nagu ma erinevatest vihjetest reegleid kokku loen.
2) Et justkui oleks Andrei läbi teinud tohutu moraalse arengu ja lõpp seega justkui optimismisisendav. Tema nn moraalne areng on rolliteooria illustratsioon (ka Zimbardo) – ta käitub kõikjal just täpselt nii nagu roll ette näeb, tarvitseb vaid võrrelda uurija ja toimetaja rollide täitmist – konformist, kes allub rollile. Rollikonflikti korral ei vali ta prioriteetset rolli, vaid üritab leida kompromissi. Mingil hetkel lihtsalt põgeneb(?) – äärmisel juhul meeltesegadusse (Espitsiooni juhina).
Lõpu loogikad: a) Andrei tulistab enda peegelpilti, ise ennast ära tundmata ja tabab ennast – inimene on üks, iga kord kui kedagi tapad – tapad ennast või midagi endas; b) see oli Andrei esimene tapmine (täiesti motiveerimatu) ja preemiaks selle eest tunnistati ta esimese ringi (leveli?) läbinuks; c) Andrei ärkab 1951 aastal, umbes samas ajas kust ta Eksperimenti läks – kogu jutustus oligi vaid kujutlus, meelepete; d) kui tapmine (tapmiskogemus) oli Eksperimendi eesmärk, miks ei võinud siis näiteks KGB/NKVD eksperimenteerida, a’la Zimbardo + psühhofarmakonid; e) ükskõik kas õues hüütav Izja Katzman oli läbiv tegelane Izja Katzman lapsepõlves või tema samanimeline poeg, võib arvata, et tema näol … oli tegemist Eksperimendis olulise tegelasega, võib olla et isegi (pea)organisaatoriga…
Veel – mulle meenusid „Hääbuvat Linna“ lugedes Pelevini teosed, eelkõige „Tsapajev ja Pustota“. Pelevinit lugedes ei ole kordagi olnud Vendade äratundmist ahaa-elamusena tulnud. Võib-olla sellest, et Linn ongi Vendadel väga eraldi olev raamat…
PS! Raamat oma esialgsel kujul on praegu ajast maas. Viie panin kommentaaride tõttu – mis omaette lugemismaterjalina tõid kujutlusse lugeja, kes vajab seletus sõnale "Wehrmacht"!