Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Otel «U pogibševo alpinista»

(romaan aastast 1972)

ajakirjapublikatsioon: «Junost» 1970; nr 9 – nr 11 [kärbetega]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: ««Hukkunud Alpinisti» hotell»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Eesti Päevaleht» 2008

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
17
17
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (34)

Eestis tänu Grigori Kromanovi filmile ilmselt tuntuim Vendade teos. (Minu esimesed Strugatskid :-)). Aastaarv 1982 on antud juhul pisut segadusseajav. Tegelikult sai jutustus laiemalt tuntuks ajakirja "Junost" vahendusel juba 1970 aastal ja jõudis 82 aastaks korduvalt "sabana" ilmuda. (Kas "Mirabilias" maakeelsena ilmunud "Hukkunud alpinisti hotell" polnud üldse esimene ilmumine iseseisva raamatuna?) Taas lugu kontaktist ja taas omapärane lähenemine. Kohustuslik kirjandus ulmehullule.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Nimetaks antud raamatut üheks õnnestunumaks katseks ühitada kriminaal- ja ulmeromaani. Mõlema elemente on teoses piisavalt palju, lisaks midagi veel, millele nime ei oska anda, aga mis teeb raamatust mõnu ja naudinguga loetava lugemisvara. Mis siia ikka enam lisada.
Teksti loeti eesti keeles

Lahedalt sürrealistilik raamat sihuke. Ebastandardse mõtteviisiga inimesele täiesti kaifitav. See kehtib muuseas Strugatskite loomingu kohta üleüldse - ilmselt oli tegu selle kahekesi kirjutamise eripäradega. Krimkasid ma eriti ei armasta, seepärast läks too kriminaalne külg minust ehk veidi mööda, muidu oli küll hea.
Teksti loeti eesti keeles

Päris hea ulmeline kriminaallugu. Igal juhul parema tasemega, kui need kilode kaupa poelettidel vedelevad Stout`id, Chandler`id ja Christie`d (andku krimifännid mulle andeks nüüd). Tolle raamatu järgi tehtud film on ka selline mõnusalt sünge tükk. Saab teist ikka vaadatud, kui ta meie teleekraanidele ära eksib. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Tugevad küljed -- tegelaste kollektsioon ning tõe järkjärguline tilgutamine Strugatskite meetodil, mis ka nende muudele teostele omane on ning mulle isiklikult väga sümpatiseerib. Eriti hästi sobib selline võte kahtlemata kriminulli. Klisheede õnnestunud ekspluateerimine, millest kirjutab kaasarvustaja Golikov.

Nõrgad küljed -- kõigepealt tegevuse ebaloogilisus. Isik, kelle abilised soomusautosid külili keeravad, ei tohiks küll kuidagi hädas olla mingi kohvri seifist kättesaamisega ega käima tülpinud politseiniku käest võtmeid nurumas. Seda enam, et üks kuriteoepisood, mis neile omistati, oli just seifi seinast väljarebimine ning sellega minema jalutamine... Siis veel need kirjad -- aasta aega Maal elades peaks üks Vaatleja siiski suutma korralikult kirjutama õppida... Ühesõnaga olid tulnukad lihtsalt hädised. Kahjuks tuleb ka jura natside teemal, mida romaani algvariandis küll polevat.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu, paraku seostub sellega rohkem film, kui raamat, kuigi viimane ikka loetud on. Ainult tulnukad on liiga lollideks ja saamatuteks tehtud. Ma usun, et olendid, kes on suutelised maailmaruumis teise mõistuse üles otsima ning lausa nende kuju võtma jne., on pisut targemad. Kuid selline käitumine sellises situatsioonis on politseiinspektori poolt küll usutav ja tõenäoline, kahjuks...
Teksti loeti eesti keeles

Seoses olude lahedamaks muutumisega on Venemaal viimastel aastatel peaaegu kõik Strugatskite tekstid uuesti välja antud... ning avaldatakse neid autorite redaktsioonis, st. nii nagu nad olid algselt kirjutatud (ilma igasuguste järgnevate tsensuuri kärbeteta).

Sisu peaks kohalikul ulmehuvilisel üsna tuttav olema.... üks Eesti ainukesi (ja kindlasti kõige paremaid) ulmefilme ju selle põhjal tehtud. Samas on see film (nagu kõik vendade ekraniseeringud) ääretult ebapopulaarne vene fännide hulgas, aga see on ka pisut mõistetav, Strugatskid on kanoonilised autorid ning iga rida ja stseen nende tekstides on püha ning ei kuulu vaidlustamisele. Film sai Itaalias, Triestes toimunud ulmefilmide festivalil «Hõbeasteroidi», kusjuures iseäranis märgiti ära vendade stsenaariumi ja Sven Grünbergi (ülihead) muusikat. Asja eest sai!

Nüüd siis taas raamatust: see eestikeelne tõlge on tehtud «Junostis» ilmunud (kärbetega) esmatrüki alusel, ka heidaks sellele tõlkele ette mõningaid liigvabadusi, kuigi tervikuna on mõnuga loetav ja need liigvabadused hakkavad häirima siis, kui võrdled tõlget suvalise originaaliga...

Räägiks pisut sellest, mis antud täielikus redaktsioonis oli teistmoodi.
Kõigepealt pealkiri – «Delo ob ubistve, ili Otel «U pogibshevo alpinista»» (Mõrvajuhtum, ehk «Hukkunud Alpinisti» hotell).
Riik, kus tegevus toimus oli veel segasem: rahaühik oli kroon, samas sõitis inspektor Glebsky «Moskvitshiga», tekstis oli üsna palju prantsuse keelt, samas olid osad kohanimed ilmsed inglisekeelsed nimed – võimalik, et see ongi see Euroopa Unioon tegelikkuses ;-).
Härra Moses oli Maal viibinud juba mitu aastat ning kurjategijaid ei aidanud ta miski «õiglustunde» nimel: Tshempion lihtsalt shantaseeris Mosest, korraliku residendina ei tahtnud ta riskida oma avalikustamise ja enneaegse Kontaktiga ning oli nõus Teise Rahvuspanga röövis abistama... kullaauto röövis osales ta vaid selleks, et evakuatsiooniks aega võita... Seega polnud tulnukad just lollid?
Romaani tõelises versioonis puudusid igasugused vihjed natslikele sõjaroimaritele ja nende seostele gangsteritega...
Ka on lõpupeatükkides tegevus pisut teistsugune, ütleks et rohkem lahti kirjutatud... raamat on ka umbes 50-60 lk. paksem.
Romaan oli vähem poliitiline põnevusromaan ning rohkem tavakrimi, kust tegevuse käigus koorus miskit muud välja.

Hea ulmelugu igatahes!

Kes tahab romaani vene keeles lugeda ning raamatut ei raatsi osta, see saab mõlemad versioonid ka wõrgust kätte. Siin on vana ja siin uus variant.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Esimesi kokkupuuteid Strugatskitega. Jättis väga hea mulje. Kontakti järjekordne tõlgendus ja minu meelest väga hea. Kuigi minu meelest oli imelik see, et palju arenenuma tsivilisatsiooni liikmed, kes arvatavasti olid Maad suhteliselt kaua aega jälginud, ei saanud aru kes on pätid ja kes ei ole. Tegelased olid väga lahedad. Kõigil olid oma veidrused. Võõra maailma esindajatele sai osaks niivõrd kuulsusetu lõpp, et minule, kes usub tulnukate kõikvõimsusse, oli see natuke veider. Kuid küllap on see mõnes mõttes ka raamatu voorusi. Rohkem ei olegi nagu midagi lisada, kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

"Hotell" on minu jaoks peaaegu sama lähedane perfektsele teosele kui "Väljasõit rohelusse". Muidugi, paralleele võib tõmmata ka Ecoga, aga Eco on klass omaette natuke teises maailmas.
Teksti loeti eesti keeles

Olen, lugenud mitmeid Strugatskeid, alates "Purpurpunaste pilvede maast" ja kokkuvõtlikult ütleksin, et " Hukkunud alpinisti hotell " kuulub nende parimate raamatute hulka. Meeldivalt asjalik, erinevad inimtüübid olid minu meelest täitsa realistlikud. Olen nõus kõige positiivsega eelnevates arvustustes.
Teksti loeti eesti keeles

Algus ja romaani esimene pool lausa kubiseb taotluslikest klisheedest: puhkusele saabuv detektiiv, kes loodab paar nädalat hinge tõmmata. Muust maailmast äralõigatud hotell, salapärane mõrv (Carri stiilis, suletud ruumi mõistatus), väga erinevad tüpaazhid (kahtlusalused), uurijat abistav peremees, kellegi küünilised naljad vaimudeteemadel, et uurimist segasemaks muuta. Kõik on nii standartne... Ja kas mitte Glebskigi ei lase end sellest standartsusest mõjutada? Kas mitte detektiiv ei soovi end tunda Hercule Poirot`na, sest kõik paistab ju klappivat? Selline klisheede paraad paneb Glebski standartselt käituma, loob tema jaoks raamid, millest ta ei saa enam välja rabelda, muudab ta raamatudetektiiviks.

Kuid Glebski saab oma tööga hakkama. Ta jõuab lahendusele väga lähedale, õigupoolest deshifreerib kõik külalised ja jagab ära Hinkuse, Mosese ja Olafi seosed. Kuid siis lõppevad klisheed ja Glebski on ummikus. Ta peab ennast oma kujuteldavatest raamidest välja murdma, häälestama end uuele lainepikkusele. Kas me saame Glebskile midagi ette heita? Sisuliselt oli ta lahendamatu dilemma ees. Kas ta käitus õigesti? Oma elu lõpuni on Glebski kindel, et talitas õigesti. Kuid see "õiguspärasus" andis halva tulemuse. Ja ta lohutab ennast sellega, et maailm polnud veel Kontaktiks küps ning muidu oleks ju hotellielanikud tapetud.

Eestikeelset varianti lugesin väga ammu, uuesti loetud originaal aga tundus rohkem filmilähedane olevat. Kromanovile tehtus stsenaariumis said siis autorid rohkem vabamad olla.

Ma kahtlen väga, kas see autoriversioon ikka oli 50-60 lk pikem? Kas mitte vene keel lihtsalt polegi pikem kui eesti keel? Aga jah, tarbetu ballast oli ära jäänud. Ju siis see natsikamm mõeldi ainult tsensuuri tarbeks välja.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Järjekordselt raamat, mida ikka ja jälle kätte võtan, et läbi lugeda. Samuti vaatan filmi, kui seda näidatakse (viimasel ajal ei ole seda kyll tykk aega tehtud :(). Mõlemad on igati ägedad ja sürrid. Põhjusmõtteliselt ei ole mina syrrealismi kui sellise austaja mitee, kuid Hukkunud alpinistis on see igati omal kohal. Filmis oli minu jaoks täiesti tipp see, kui herr poolits selgitas seda, mida film tegelt enam ei näidand. Parim oli õhku tõstetud kysimus: ja kuidas nimetatakse mujalt tulnud vaatlejaid? Selle lausega võeti minu jaoks kokku kogu inimkonna piiratus ja umbusk nii kõige võõra kui ka oma liigikaaslaste suhtes.
Teksti loeti eesti keeles

See on nüüd tublisti parem, kui mu eelmine hinnatu "Purpurpunaste pilvede maa". On intriigi ja originaalsust. Ulme ja krimka ühes raamatus koos. Mis sa hing veel tahad!
Teksti loeti eesti keeles

Kuidagi juhtus nii, et filmi nägin enne, kui raamatut lugesin. Võib olla ka see vajutas oma pitseri (film oli tõesti väga hea), aga see raamat ei tekitanud liigset vaimustust. Igati hea ja korralik lugu, ja tasub lugeda igal juhul, mõni teine autor oleks selle loo eest ilmselt viie saanud, aga Strugatskitel on ka palju paremaid lugusid, peab ka viitele ruumi jätma. Minu arvates Strugatskite tugevaim külg on Inimene kui selline (mitte psüholoogia või sotsioloogia, vaid just nimelt Inimene, ja seda teemat on käsitletud erinevates teostes väga mitmest kandist) ja just seda tundub siin olema suhteliselt vähem. Vähemalt minu hinges erilist resonantsi ei olnud. "Piknik" või "Trudno bõt bogom" on ikka selgelt üle.
Teksti loeti vene keeles

Fantastliselt hea raamat. Üks parimaid näiteid sellest, kuidas ühendada kriminaal- ja ulmeromaani. Igal juhul oli tegu raamatuga, mis vääris peaaegu iga sekundit sellest ajast, mis tema peale kulutatud sai. Hästi kirjutatud teos, mis haarab ja paneb kaasa mõtlema. Üsnagi andekas idee, mis korralikult välja käidud. Lihtsalt hea.
Teksti loeti eesti keeles

Krimkana täiesti võrreldav näiteks Christiega. Ah mis ma jaman, Christiest ikka peajagu üle. Rääkimata Conan Doyle`st. Teisi krimkasid olen liiga vähe (natuke siit-sealt) lugenud, et mingit hinnangut anda.
Teksti loeti eesti keeles

Märkasin hiljuti, et olen hakanud liiga palju viisi panema. Tuleb enda hindamisskaala uuesti karmilt üle vaadata :)Teosest: mõnusalt humoorikas, täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Koos "Väljasõiduga rohelisse" kindlasti üks mu strugatskite lemmikuid, mis koos eelnimetatuga ka kirjanikud ise lemmikute hulka tõstab, hoolimata siis sellest, et mul nende teostega mitte alati head suhted pole. Kuigi eks siin oli samuti see "Väljasõit rohelisse" juures kummitanud tunne, et kas see on nüüd vähem filosoofilisem teos ja rohkem actioni-rikas ning eks ta seda oligi, kuid samas oli ka sellist mõnusat sügavust, mida igas tavalises krimkas ei leia.

Ning kui juba üldse krimkaosast rääkida, siis 5t väärib juba nõnda meisterliku hübriidi loomise eest. Viimane (ja kardetavasti ka ainus) krimka-ulme, mis loetud, oli samas sarjas (mirabilia) ilmunud redivivus palub tuld ja vot too ei olnud midagi väärt, kuid eks strugatskite tase on juba iseenesest tunduvalt kõrgem kui tolle redivivuse loojal.

Kuid tulles tagasi alpinisti juurde, siis lihtsalt peab kiitma seda meisterlikkust, kuidas see mõrvalugu keerutatud oli. Paari asja siit-sealt mõistatas küll juba varem ära, kuid puänt oli endalegi täitsa meeldiv ja sutike üllatav, hoolimata siis kohatistest ettekuulutamisest. Teiste krimkadega eriti siiski võrdlema ei kipuks, kuna hoolimata sellest, et strugatskid alla ei jää, ei tõuse nad ka vaid krimka elemendi poole pealt üle teiste krimka vendade, kuna liiga palju on mõrva segatud ulmet, samas kui teised krimkavennad peavad vaid päriselu võimalustega hakkama saama. :)

Tähelepanuväärseks loen ka peategelast (ning eks ka teisi karaktereid, kelle esmakordsel kirjeldamisel paistab kui tsirkusepundiga tegemist olevat), kelle sellisena loomine oli tegelikult õhukesele jääle minek, kuna hoolimata arvatavale valitsusele meeldimisest, ei lähe sellised karakterid üldiselt tavarahvale peale (egas ilmaasjata ei ole enamikes jänkide filmides sellised karakterid kõrvaltegelased, kelle eluiga on masendavalt lühike). Kuid eks siin tuleb jällegi mängu ühiskondade vahe - küllap ameerikas ja ka siinpool kummardatakse individuaalsust ja iseenda mõtlemisvõimet enam kui kommunistlikus riigis. Kuigi ega peategelast liigselt süüdistada kah ei saa - eks see, mida kõik talle rääkisid, oli ikka suht ulmeline ning ega isegi ei kipuks päriselus seda uskuda tahtma, kuid vot mida tema suurimaks veaks loeks on see pime põhimõtetest kinni hoidmine ja täielik keeldumine kasvõi proovimastki natukene teistsuguseid asju.

Raamatu üheks parimaks stseeniks aga peaksin hotellitajate peoõhtut - see oli lihtsalt nõnda meeldivalt ja ilusti kirjutatud, et kohe endalgi tuli tahtmine seal tolles seltskonnas viibida, või siis kasvõi sõpradega kusagil natukene vaikselt (või mitte nõnda vaikselt ^^) miskit sarnast korraldada ning kui juba mõni romaan nõnda tugevaid tundeid tekitab, siis midagi suurt on ta juba ära teinud.

Teksti loeti eesti keeles

Inspektor Glebsky läheb puhkama mägihotelli. Maailmast eraldatud hotellis ootab teda ülimalt värvikirev seltskond: arrogantne miljonär oma filmidiiva moodi naisega, mustkunstnik oma hoolealusega, kelle sugu õnnestub teistel tegelastel välja selgitada alles raamatu teises pooles, lisaks veel noor füüsik, kes ronib mööda lagesid ja seinu (alpinist, aga mägedesse, kurivaim, ilmastikuolude tõttu ei saa, nii teebki kuiva trenni toas). Paar-kolm tegelast tuleb veel ja need on veelgi imelikumad. Samas osutub suurem osa seltskonnast siiski normaalseteks puhkusekaaslasteks-topsivendadeks, kuni üks neist leitakse kael kahekorra keeratult. Kuna varingu tõttu tööpostil politseinikud niipea mägedesse ei jõua, peab vaene Glebsky puhkuse ajast klassikalist piiratud kahtlusaluste ringiga krimkalugu lahendama hakkama.

Eks see sissejuhatus ole muidugi mõttetu - kes meist poleks filmi näinud? Samas ma ise näiteks vaatasin filmi viimati lapsepõlves, mil sain aru ainult efektsetest ulme- ja õuduskohtadest. Raamatut lugesin, mäletan hästi, ühel külmal talvepärastlõunal, pärast seda kui olin kelguga koolist koju tulnud. Nii et nüüd olid filmi ekstravärvikad lummutised mul lugedes kenasti silme ees, aga lugu ennast ma peaaegu ei mäletanudki.

Igal juhul on Strugatskid ennast minu jaoks selle raamatuga ületanud. Vahel hakkavad nad liialt tühja filosofeerima, selles krimkaulmekas pole aga aga üleliigseid lehekülgi. Kõik on napp ja selge. Mis ei tähenda, et lool moraali poleks. Näiteks - ega inimese südametunnistus ainult seaduse järgi saa käia, ütleb hotelliperemees Alec lõpu dramaatilise finaali paiku.

Teksti loeti eesti keeles

Klassika, film oli hea, aga raamat siiski vist veel parem. Teatud kohad jäid küll häirima, eestkätt see natsijura, mis oli ilmselt ilmne ideoloogiline surve kirjanikele.
Seda, et tulnukad seifist vajalikku karpi kätte ei saanud, võiks seletada aga näiteks sellega, et pärast nende jõujaama hävingut ei olnud neil enam piisavalt energiat, et lammutusrobotit peale saata.
Nüüd on siis mõlemad vennad lahkunud ja maailma jälle hulka maad vaesem...
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018

Autorite sildid: