1.
38
3.763
2.
24
3.708
3.
5
3.8
4.
21
4.19
5.
34
4.735
6.
25
4.92
7.
17
4.235
8.
2
4.5
9.
41
4.561
10.
3
3.667
11.
34
4.5
12.
46
4.239
13.
11
4.273
14.
15
4.4
15.
56
4.821
16.
29
4.586
17.
22
4.409
18.
2
4.5
19.
17
4.706
20.
3
4.0
22.
2
3.5
1.
4
3.25
2.
2
4.5
3.
9
3.556
5.
3
4.333
6.
17
4.235
7.
18
4.167
8.
10
3.6
9.
44
4.205
10.
1
5.0
2.
2
5.0
9.
1
4.0
1.
3
4.0
3.
4
4.5
4.
4
3.0
5.
9
4.0
7.
4
4.0
8.
3
4.0
12.
1
5.0
13.
1
5.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
2
5.0
23.
1
5.0
24.
2
3.5
25.
1
5.0
26.
1
5.0
27.
1
5.0
28.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
3
3.0
36.
2
4.0
37.
1
3.0
38.
1
5.0
39.
1
1.0
40.
1
2.0
6.
4
4.0
8.
1
4.0
18.
7
4.429
33.
2
3.5
38.
1
5.0
42.
1
3.0
44.
3
3.0
(lühiromaan aastast 1967)
eesti keeles: «Marslaste teine sissetung»
Tartu «Fantaasia» 2015 (Orpheuse Raamatukogu 4/2015)
Väga hea lugu.
"Marslaste teises sissetungis" käsitletud probleemid on kahtlemata teravad-koduplaneet on vallutatud ja miljonid inimesed surnud, aga minategelane jahub ikka oma pensioni, markide, ekseemi ning sinise silma teemal. Eks sarnast suhtumist ole tänapäevalgi reaalses elus kohatud (võiksin tuua paralleele, ent need jätaksid ilmselt sutsu noriva ja demagoogilise mulje, nii et parem ei too). Seetõttu jättis lühiromaan kohati üllatavalt hea mulje, ehkki olin selle kohta eravestlustes üsnagi halbu arvamusi kuulnud, nii et hinde osas mõtlesin pikka aega "4" peale. Lõpuks hakkas aga pea 100-leheküljelise teksti ülesehitamine ühele ideele tasapisi ära tüütama-no pikalt sa mingite jobude tõmblemisest ikka loed, kui niikuinii on ammu selge, mida autorid oma tekstiga öelda tahtsid. Lõpupoole ootasin mingit jõhkrat puänti, millele justkui vihjanuks minategelase ja teiste kasvav leivaisu, ent seegi jäi tulemata ning hinne päästmata.
Kui mu arvamus tundub nüüd liiga materdav siis lugete Belialsi järelsõna, tema on märksa positiivsem. Väga hea järelsõna muide, oleks baasis annaks kuu arvustaja tiitli.
Vendade pool siis selline ebaulmeline teos, aga mõjuv! Täiesti kohustuslik kirjandus, et ärgitada meid natuke mõtlema ja küsimusi küsima. Vastuseid pole aga lihtne anda, eriti tänapäeva maailmas, kus meil kõigil on tegelikult juba voolikuotsad suus.
Lugu ise on hoolimata oma süngest tagamõttest mõnusalt ladus ja humoorikas, meenusid varaseamalt maakeelde tõlgitud Bulõtšovi Veliki Gusljari lood.
Soovitan! Strugatskid oma tuntud headuses, aga natuke teises kastmes kui harjutud.
