(jutt aastast 1959)
Kogu see tehisintellekti katsetamine on muidugi kõrvalise tähtsusega, muidu oleks võinud ju mingeid lõbusamaid katseid välja mõelda. Küll aga jäi meelde katke põhjendusest: seltsimees Bõkov laskub planeedile ja ei ole ju teada, mis seal on. Pole teada, kas seal planeetigi on. Just see viimane – saadetakse jõuk kuhugi, kusjuures pole teada, kas seal üldse midagi on. Millest järeldub, et saadetakse saatmise pärast. Tehtud – mõeldud. Kusjuures Bõkov on kolmanda põlvkonna "mezhplanetnik". Mis tundub juba iseenesest kahtlase võimalusena.
Hea küll, ka Bõkov pole oluline. Esiplaanil on kaks mitte enam verinoort – kumbki on ju jõudnud teha arvestatava karjääri – kuid siiski armunud inimest. Kaks aastat abielus, ent koos olnud vaid mõned nädalad. Nüüd on lootus, et saavad katsed läbi ja saab viimaks hakata rahulikult koos elama. Aga ei. Ütleb seltsimees Bõkov neile "Pojehali" (kui see sõna ikka oli h-ga?) ja noored on innukalt nõus sõitma kurat teab kuhu ja kurat teab kauaks.
Nii ma ei saagi aru, kas naeravad autorid lollikeste üle, kes on varmalt valmis kihutama järjekordsele komsomoli löökehitusele, või on autoritel kahju neist, kes ennast ära kasutada lasevad. Kõige ebatõenäolisemaks pean ma seda, et ongi midagi romantilist ja köitvat võimaluses panna mingis suvalises suunas lõikama, et näha, kas seal on planeeti või ei. Aga kuna see naljakas mõistatus mulle juba paar päeva rahu ei anna, siis on ilmselt tegemist hea kirjandusega.