Midagi hard sci-fi kanti. Aju piiritutest võimalusest, teadlase dilemmast ja eneseohverdusest. Üpris harilik lugu oma ajastu kohta. Kuigi viimane lõik, kus avati inspektori nö saladus, oli hea, ei päästnud ke see juttu teenitud tugevast kolmest.
1.
38
3.763
2.
24
3.708
3.
5
3.8
4.
21
4.19
5.
34
4.735
6.
25
4.92
7.
17
4.235
8.
2
4.5
9.
41
4.561
10.
3
3.667
11.
34
4.5
12.
46
4.239
13.
11
4.273
14.
15
4.4
15.
56
4.821
16.
29
4.586
17.
22
4.409
18.
2
4.5
19.
17
4.706
20.
3
4.0
22.
2
3.5
1.
4
3.25
2.
2
4.5
3.
9
3.556
5.
3
4.333
6.
17
4.235
7.
18
4.167
8.
10
3.6
9.
44
4.205
10.
1
5.0
2.
2
5.0
9.
1
4.0
1.
3
4.0
3.
4
4.5
4.
4
3.0
5.
9
4.0
7.
4
4.0
8.
3
4.0
12.
1
5.0
13.
1
5.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
2
5.0
23.
1
5.0
24.
2
3.5
25.
1
5.0
26.
1
5.0
27.
1
5.0
28.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
3
3.0
36.
2
4.0
37.
1
3.0
38.
1
5.0
39.
1
1.0
40.
1
2.0
6.
4
4.0
8.
1
4.0
18.
7
4.429
33.
2
3.5
38.
1
5.0
42.
1
3.0
44.
3
3.0
(jutt aastast 1959)
Ennast eksperimendil neutriinodega kiiritanud teaduril ilmnevad igasugu fenomenaalsed võimed. Siis aga leitakse toosama teadur yhel hommikul oma laborist, võrdlemisi kehvas tervislikus seisukorras. Õpetlik moraal: inimeludega tuleb ringi käia säästlikult.
Kõige kummalisem selle teksti juures oli, et kõigest hoolimata kannatas teda tegelikult täiesti lugeda. Osalt ehk seepärast, et jutt säästlikust inimeludega ymberkäimisest Nõukogude Liidus tundus muigamapanevalt kyyniline.
Kuidagi jääb jutust aga ülimalt naljakas mulje, et kommunistide neljanda põlvkonna poolt juhitud Nõukogudemaal on ainuke koht, kus inimene võib kokku puutuda ülekuulajaga, töökaitse inspektsioon. Tollele asutusele omakorda teeb kõige rohkem muret hiljuti levima hakanud tendents, et entusiastlikud teadlased vigastavad ennast iseenda peal eksperimenteerides.
Ma saan aru, et tekstis tegelikult nii öeldud ei ole, et töökaitse on ainuke "organ", aga mis siis...