(lühiromaan aastast 1963)
eesti keeles: «Kauge vikerkaar»
antoloogia «Keskpäeva varjud» 2015
Teose esimene pool hiilgab "Tagasitulekust" tuttava süüdimatu optimismi poolest. Ma ütleks, et kogu see kõkerdav-lõkerdav kari ei saanudki paremini lõpetada... Ja Wõrokal võib õigus olla, et Vennad käesoleva teosega tahtsidki süüdimatule XXII sajandi noorsoole oma loomingus joone alla või vee peale tõmmata. Mille eest minu poolt neile au, kiitus ja punkti võrra kõrgem hinne, kui see tükk muidu oleks saanud.
Gorbovski käitumine oli küll kenasti dramaatiline, kuid minu teada käib täpselt selle asja kohta sõna `deserteerumine`. Saata lastekari üles orbiidile ainult ühe inimesega, kes oskab laevaga midagi ette võtta, on idiootsus kuubis.
Tegevusmaailma kirjeldused koos oma praegu tuumapungilikult mõjuva tehnoloogiaga on muidugi tipptasemel, nagu ka katastroofi kirjeldused. Maksimumhinnet takistavad "Kaugele vikerkaarele" panemast kaks asjaolu. Esiteks juba Ghilderichi arvustuses mainitud mõtisklused ehk siis täpsemalt dialoogid, mis jätavad kuidagi igava või ideeliselt aegunud mulje. Teiseks see inimeste käitumine katastroofiolukorras-kuidagi liiga rahulik ja ennastohverdav, mingis mõttes muutus see lõpuosa isegi veidi läilalt pateetiliseks. (Viimases asjaolus oleks autorite süüdistamine ilmselt keeruline, sest usutavasti tekitanuks rottidena ellujäämise nimel omavahel võitlevate Nõukogude inimeste kirjeldamine nende jaoks probleeme tsensuuriga.)
Ilmselt polnud "Kauge vikerkaare" lõpplahendus siiski päris nii apokalüptiline, nagu esmapilgul arvata võiks, sest Gorbovski tegelaskuju esineb ka hilisemasse aega paigutuvates "Keskpäeva"-maailma teostes.