1.
38
3.763
2.
24
3.708
3.
5
3.8
4.
21
4.19
5.
34
4.735
6.
25
4.92
7.
17
4.235
8.
2
4.5
9.
41
4.561
10.
3
3.667
11.
34
4.5
12.
46
4.239
13.
11
4.273
14.
15
4.4
15.
56
4.821
16.
29
4.586
17.
22
4.409
18.
2
4.5
19.
17
4.706
20.
3
4.0
22.
2
3.5
1.
4
3.25
2.
2
4.5
3.
9
3.556
5.
3
4.333
6.
17
4.235
7.
18
4.167
8.
10
3.6
9.
44
4.205
10.
1
5.0
2.
2
5.0
9.
1
4.0
1.
3
4.0
3.
4
4.5
4.
4
3.0
5.
9
4.0
7.
4
4.0
8.
3
4.0
12.
1
5.0
13.
1
5.0
14.
1
5.0
15.
1
5.0
16.
1
5.0
17.
1
5.0
18.
1
5.0
19.
1
5.0
20.
1
5.0
21.
1
5.0
22.
2
5.0
23.
1
5.0
24.
2
3.5
25.
1
5.0
26.
1
5.0
27.
1
5.0
28.
1
5.0
33.
1
5.0
34.
1
3.0
35.
3
3.0
36.
2
4.0
37.
1
3.0
38.
1
5.0
39.
1
1.0
40.
1
2.0
6.
4
4.0
8.
1
4.0
18.
7
4.429
33.
2
3.5
38.
1
5.0
42.
1
3.0
44.
3
3.0
(lühiromaan aastast 1960)
Kallistol hävisid kõik toiduained ja isegi klorellaistandused, Ameltheia andis hulga oma tagavaradest Kallistole ning nüüd ootavad mõlemad uurimisjaamad abi. Toiduabi on saabumas footontranspordi «Tahmasib» näol, kapteniks seesama Bõkov.
Lühiromaan ongi selle retke kirjeldus... retk on täidetud loomulikult hädaohtudega, strugatskiliku lõõbi ja pateetiliste SF kirjeldustega, mis sedapuhku lahkavad Jupiteri saladusi. Teise plaanina antakse elu puudustkannataval Amaltheial.
Võikski öelda, et lühiromaani läbiv meeleolu on ootus, et kas Bõkov & Co jõuab. Loomulikult jõuab ning teksti lihtne mõte taandubki IMHO sellele, et ka helges tulevikus on võimalikud õnnetused ja hädaohud. Põhiliselt tekitab kriisisituatsioone siiski loodus ja tehnilised rikked, aga õnneks on olemas meil sellised toredad inimesed ning seetõttu on võimalik enamus hädaolukordi siiski õnnelikult lahendada. Kõlab küll küüniliselt, aga mis teha, Strugatskid pole igatahes sotsiaalse ulmeni veel jõudnud. «Teekond Amaltheiale» on traditsiooniline SF, mis tugevalt ületab omaaegse taseme... kahjuks pean ma sellele tekstile siiski kolme panema, muidu ei jätkuks viiepallisest skaalast, et hinnata vendade märksa paremaid ja küpsemaid tekste.
