Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Volnõ gasjat veter

(romaan aastast 1988)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1985; nr 6 - nr 12, 1986; nr 1, nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Suur Ilmutus»
Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
7
3
0
0
Keskmine hinne
4.409
Arvustused (22)

Ilmus nõukogude ulmejuttude kogumikus "NF:Sbornik naucnoi fantastiki võp. 32" Käsikiri dateeritud 1984. Nukeravõitu jutustus. Teatud mõttes hüvastijätt "pealiiniga". "Lained" on järjeks "Saarele" ja "Põrnikale". Igati hea ja nauditav lugemisvara. Veel üks vaatenurk kontaktile supertsivilisatsiooniga ja progressile. Panen viie.
Teksti loeti vene keeles

Maksimi triloogia kolmas osa. Ka seekord piirdun ainult progressorluse teemaga. Pärast "Põrnika" traagilisi sündmusi on pendel läinud teisele poole, ühiskonnas on tekkinud süü kompleks. Kuid KOMKON-2 eksisteerib ikka ja jätkab oma tegevust.

Rea sündmuste analüüs viib järelduseni, et Maal ikkagi käib võõraste progressorite tegevus. Tekib tõrge, tahamine vastu hakata. Aga kui need "võõrad" progressorid on pärit Maalt? Kui nad on peaaegu needsamad meie inimesed, vaid veidi erinevad enamusest?

Strugatskid lasevad lati allapoole. Võõrastele progressoritele hakkame vastu, neid me ei taha. OK, aga kui need progressorid on meie endi seast? Hakkame ju ikkagi vastu. Sest me tõesti tahame elada oma elu, vägisi aidata ei saa kedagi, vaid ainult seda, kes seda ise tahab.

Teksti loeti vene keeles

See küllatki ähmase pealkirjaga (millest ka tegelased päris hästi aru ei saa) romaan lõpetab Strugackite tulevikusarja, mis algas “Purpurpunaste pilvedega”. Maailm selle ajaga võrratult keerulisemaks muutunud, ehk liigagi. Sarja finaal on kõike muud kui pompöössne; pigem kammerlik ehk kammererlik. Maksin Kammerer - jälle peategelasena üsna kõrvaline isik - kirjutab Maia Glumova palvel vanaduses memuaare; üritab meenutada ja seletada, mis juhtus omal ajal Maia poja Toivo Glumoviga, kes tema alluvuses KOMKONi Erakordsete Juhtumite osakonnas töötas.

Otsitakse loomulikult Rändureid, arvatakse, et nad on Maal ja viivad läbi oma progresorlust. Suurem osa romaanist on edasi antud aruannete ja kirjade kaudu ja mulle selline dokumntaalne stiil meeldib. Kuna peaks eesti keeles ilmuma, siis sisust ei tahaks pikemalt rääkida. Kohtume siin pooleteistsaja aastase Gorbovskiga, Genka Komoviga, Athos-Sidoroviga. Põgusalt meenutatakse kogu kuulsusrikast ajalugu. Ei ole vist tegelikult Strugackite puhul kõige kanoonilisem või programmilisem tekst; kuigi kõik see, mis nende teosed suureks teeb on täitsa olemas.

Ka selles tulevikuilmas toimiv poliitiline süsteem jäätakse suuresti lugejale arvata...näiteks ainsa riigi nimetusena on tekstis Läti, kus Gorbovski vanuripäevi veedab. Üldiselt on aga detektiivlugu - palju intellektuaalset põnevust, tegevust ja mõtisklusi sedavõrra vähem. Üsna pöörane ideede kaskaad. Ja peaksin kaüheks Strugactkite kõige horrorlikumaks looks...vähemalt minul hakkas kohati üsna kõhe.

Salapära ja saladuslikkust jätkub, lõpus jääb mõistatusi rohkem üles, kui neid lahendati. Igatahes üsna kummalisse lõppu jõuab see “Poldeni” maailm. Minule meeldis tõsiselt. Kuidas siis ikka mõista, et lained summutavad/madaldavad tuule? Äkki nii, et ka lained on ju tuule sünnitis?

Autorite enda suhtumine (Rändurite) ülitsivilisatsiooni lastakse vist kuuldavale tuua sureva Gorbovski suu läbi. Ja see annab ühtlasi hinnagu ka KOMKONi tegevusele. Mingiteks läbivateks teemadeks on ksenofoobia ja võõrandumine... kadunud on sarja alguse optimism; kontakte võõrmaailmatega jääb vähemaks, inimkond hakkab poolduma, ees seisavad muudatused.

Teksti loeti vene keeles

Ausalt öeldes ootasin triloogia kolmandast osast mingit lahendust "leidlaste" probleemile. "Leidlapsed" IMHO olid liiga oluline sündmus XXII saj. ajaloos, et see edaspidi lihtsalt maha vaikida, nagu seda poleks olnudki. Ka ei mõju see hästi romaani ühele põhimotiivile, mis öeldakse välja Gorbovski suu läbi -- pole mõtet seletada väliste jõududega seda, mis on saanud alguse meist enestest -- sest "leidlapsed" ju siiski olid välise jõu ilming, vähemalt ei antud triloogia viimases osas mingisuguseid vihjeid, mis laseksid vastupidist arvata.

Mis puutub ülejäänud teksti, siis annab tunda, et Vendade loomingu kõrgpunkt on möödunud... Kadunud on närvesöövalt ehtsad tegevuspaikade kirjeldused, tegelased on muutunud skemaatilisemaks, sündmustiku kujutamine lamedamaks. Hindamisel ei näe põhjust anda alla 4, kuid see 4 pole ka mingisugune tugev 4.

29.08.2004: Pealekauba on jama see kontseptsioon, et üliinimeste jaoks olid tavalised maalased tüütud, nagu lapsed väga hõivatud täiskasvanule... Kui mõni täiskasvanu on nii hõivatud, et pole aega lapse küsimusele vastata, siis tõenäoliselt pole ta mitte hõivatud, vaid lihtsalt jobu. See, kuidas Toivo jättis Maksimi mitu korda kokkulepitud kohta ootama, oli hästi ja veenvalt kirjutatud, kuid see siiski ei seleta, miks ljudenid kasvõi lihtsalt viisakusest mõningaid asju ei seletanud. Sest lihtsalt viisakas on normaalne inimene ka endast palju madalamal asuvate eluvormide suhtes.

"Neli" jääb "neljaks", kuid tegelikult jäigi see ljudenite arusaamatu ignorants mulle romaanist kõige enam meelde. Mis ei ole hea näitaja.

19.08.2012. Ei näe põhjust midagi eelöeldust ümber hinnata. Mainiksin vaid, et sama teemaga tegeletakse ka romaanides "Inetud luiged" ja "Selle maailma väetid". Borissi kinnisidee...?

Teksti loeti eesti keeles

Parafraseeriksin eelmist arvustust - A&B maailm on vananenud koos nendega, ei ole enam pöörasust, kirge, pea-ees-optimismi, on vanad mehed, kes kirjutavad memuaare. Kusjuures minu arust teevad seda hästi. Nii kuradi hästi, et vaatamata vigadele ulatuvad pea ja õlgade jagu keskmisest üle (mida iganes see müstiline "keskmine" siis ka ei tähendaks ;-) ...) Teos annab minu jaoks loetutest pea kõige sümpaatsema "järgmise inimese" kirjelduse - väga palju jääb muidugi ütlemata, mõistmata, väga palju jääb ka lahtisi otsi, aga sümpaatne on just see, et ega me - st. homo sapiens - sellist supereluvormi tegelikult täielikult mõista ei suudakski. Igaljuhul on saavutatud väga mõjus tervik, mille igast sõnast õhkub pisut resigneerunud, elutarkusest nõretavat ja ometi maailmavalu põdevat vahedat taipu. Murdsin end kord läbi venekeelsest, kuid tunnistan, et osa läks kaduma ja eesti keeles oli seda tõeline nauding lugeda (ütlematagi - alustasin, ja siis lõpetasin lugemise, vahepeal katkestusi peale ei võtnud).

Kui norida tahta - siis teose suurimaks puuduseks loen niiöelda pealiini unarussejätmist - kogu Poldeni sarja läbivat Rändurite teemat ei arendata edasi, rääkimatagi lahendusest. Mitte et see halb oleks, aga tundub tõenäoline, et Rändurid ju ikkagi tegutsesid Maal (?), seega oleksid ljudenid pidanud nendega kokku puutuma. Või ei öeldud seda lihtsalt inimestele? Selle kohta pole kahjuks ühtegi vihjet. Edasimõtlemisvõimalusi on, ja loomulikult suudaksin mõned teooriad välja pakkuda, ent sellise "maailma" kohta, mis tegelikult ju sündinud autori sulest, pole teisi "allikaid" võtta ja kui A&B ei ütle, on iga oletus samaväärne. Tahtsid nad seda edasi kirjutada? Ei tea, sest teoses kasutati ühelt poolt ausat, teiselt aga natuke kunstlikuna mõjuvat võtet vastustest hoidumiseks seal, kus nad väga spekulatiivseks oleksid läinud (mõtlen siin puuduvaid lõike lindil, mida Maksim Toivol kuulata lasi). Ei tea...

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Ei oskagi eriti oma arvamust põhjendada, aga pärast läbilugemist jäi hinge kerge pettumus... Et kas siis sellega see lugu lõpebki? Pärast "Põrnikat" oleks nagu oodanud midagi vägevamat, kuigi ei tea isegi mida... Kuna oma arvamust eriti põhjendada ei suuda, ei saa ka hinnet väga madalale lasta. Põhimõtteliselt on tegu siiski Hea Asjaga.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minule meeldis selline dokumentalistlik stiil. Vana inimene kirjutab lihtsalt oma memuaare. Kuid samas oli raamatus palju pinevust, palju otsi jäi väga lahtiseks. Paistab, et ka Maksim ise ei saa paljustki aru. Kokkuvõtlikult hea, lihtsalt hea jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Ülaltoodut lugedes jõudsin järeldusele, et olen ainuke kelle arust ljudenid olidki Rändurid. Aga jah, hästi kirjutatud ja hästi mõeldud igav raamat. Olen vist liiga noor, et seda täiesti nautida. Samal päeval lugesin aga läbi ka "Blade runneri" ja minu arust on need kaks mõnevõrra sarnased - lood teistsugustest inimestest. Viimane meldis mulle enam. Selles oli tunda elu. "Ilmutuses.." olid suured sõnad aga vähe selle väljendust.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks sellest, et "Suur ilmutus" on t6siselt napakas t6lge selle raamatu pealkirjaks. Teos, milles on niiv6rd palju l6petamatut ja niipalju rohkem uusi kysimusi kui vastuseid vääriks ka vastavat nime. Mille pärast ei v6inudki t6lkida otse "Lained vaigistavad tuule?
See on ka ainus norimine raamatu osas ja seegi ei lähe kirjutajate kapsaaeda. Teoses on olemas k6ik, mis on Strugatskitele omane ja mis teeb kirjandusest Kirjanduse. Maailmavalu, inimese enese leidmine, maailma (mitte)m6istmine ja elu suur mysteerium. Sinna juurde kamaluga p6nevust ja näpuotsaga elutervet paranoiat. Ning suur mystiline "miski", millele keegi ei oska 6ieti nime anda ja mida isegi kardetakse 6ige nimega nimetada, et mitte kurja välja kutsuda.
Kysimused, kysimused ja veelkord vastamata kysimused... Kust tulid ljudenid? Ärme unustame fakti, et neist said ljudenid alles peale vastava menetluse läbimist. "P6rnika.." leidlapsed - mitte s6nagi neist. Kes oli tegelikult Toivo Glumov, ei usu, et ta juhuslikult oli Glumova, Lev Abalkini kunagise s6bratari, poeg. Mis seos oli Toivol ja Lev`il (ja kas yldse?)? Kysimused, millele meil enam paraku vastust saada t6enäoliselt ei 6nnestu. Vääriline l6pp suurepärasele sarjale, mis paraku ei l6peta mitte midagi.
Teksti loeti vene keeles

Kolmas osa tundus olevat parem kui teine osa(minu arust), kuid eks seda arvamust soodusta ka tõsiasi, et teist osa arvustades olin ikka veel "shokis", et nii ropult erines esimesest osast! Kui teine ja kolmas osa keskenduvad Ränduritele ja progressoritele siis esimene tundus olevat üks pikk sissejuhatus. Kolmandas osas sai tõesti paarile küsimusele vastuse. Kuid korralik lõpp se siiski ei olnud(kui sellisel lool üldse saab lõppu olla...). Usun, et kolmas osa on tõepoolst viite väärt, kasvõi ainult oma kaasakiskuvuse poolest! Osad kirjanikud topivad oma juttudesse dokumente, kus peavad mõtetult pikki, formaalseid ja pahatihti ka mõttetühju loenguid mingil teemal, kuid Strugatskit suudavad teha seda huvitavalt! ;) Yep, viis. :)
Teksti loeti eesti keeles

Neli pluss. Nõrgim teos Kammereri kolmest romaanist. Ideid on häid ja filosofeerivad ju vennad hästi, aga romaani kuub (vorm) oli nõrgavõitu. Esiteks oli tegevus staatiline, mõned erksad momendid (peatükid) ei muutnud üldmuljet, mis oli, ütleme et "mitte eriti erk". Põnevust tappis ka autori poolt sissetoodud dokumendid. Ma saan aru, et intellektuaalselt huvitav kirjandusvõte, aga minu jaoks kuiv ja igav. Näiteks dokument, kust võib lugeda et "Adaptogeneesi hüpotalamiliste piirkondade stimuleerimist mikrolainetega tuleb teostada une sügavuse teise astme täieliku saabumise järel, mis vastab entsefalogrammi alfarütmi 1.8-2.1 mV-le". Ma ei tea, kuidas teistel ulmesõpradel, aga minus tekitab selline tekst isu tukastada või raamat plaksti kokku lüüa ja tegeleda millegi erksamaga. Palju küsimusi jäi tõesti üles. Ega mul selle vastu suurt olegi. Pigem tekitavad minus võõristust need teosed, mis püüavad kõike puust ja punaseks teha. Ma leian, et ulme koosnebki suures osas asjadest, millele seletust pole või on seletus vaidlustatav. Ma sain aru, et ljudenid siiski ei olnud rändurid. Ljudenid olid siiski alles väga hiline inimkonna hälve (või arenguhüpe), seevastu rändurid olid tegutsenud juba palju aastatuhandeid. Fakt on ka see, et rändureid inimkond huvitas, aga ljudeneid eriti mitte (kui mitte arvestada uute ljudenite avastamist ja endi ridadesse hankimist). Kokkuvõtteline iseloomustus teosest: ilus heietus.
Teksti loeti eesti keeles

Taas hea raamat, aga Kammereri triloogiast minu jaoks siiski nõrgim; kuidagi ära väsinud.
Siin ilmnevad muu hulgas ka ühe maailma korduvkasutamise probleemid: näiteks, kui "Asustatud Saares" olid mutandid lähema kümnekonna aasta jooksul välja suremas, siis siin raamatus selgub, et nad on veel pool sajandit hiljem rõõmsalt alles ning enamgi veel: juba 20-aastaselt raugastunud olnud Nõid on jätkuvalt elus!
Samuti peab tähelepanu juhtima tagakaaneteksti ekslikkusele: Rändurite probleem ei saa lõppkokkuvõttes mitte mingit lahendust. Nagu ka nendega seotud Leidlaste probleem, mis tõesti tekitas lugemsit lõpetades teatavat pettumust.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: veebruar 2019
jaanuar 2019
detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018

Autorite sildid: