(romaan aastast 1982)
eesti keeles: «Põrnikas sipelgapesas»
«Pioneer» 1985; nr 9 – 1986; nr 9 [kärbetega]
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)
Juba progressorluse endaga on hulk probleeme. Kuid see tegevus jätkub - nõrgemaid, "äraeksinuid" tuleb suunata õigele teele, meie oleme "targemad, arenenumad, teame paremini, mis neile hea on", nemad on pimedad, nad ei mõista veel...
Kuid miks me ajame kohe sõrad vastu, kui keegi "targem" tahab meid samamoodi juhtida? Selleks KOMKON-2 ju ongi, et võõrastele progressoritele vastu seista. Ja see hirm võõraste progressorite ees võib võtta päris paraniolse vormi.
Kus siis on see loogika viga - meie progressorlus on hea, me oleme targemad, me teame, me peame nõrgemaid ja rumalamaid aitama. Aga kui avastame, et keegi teine, meist targem, teeb sedasama meiega, hakkame vastu, me tahame oma elu elada. Progressorlus, mis on hea, kui meie seda teeme, muutub otsekohe pahaks, kui see on suunatud meie peale. Mis siis valesti on?Või on kogu progressorluse idee mäda?
Sisu on ka eelnevalt lahti seletatud - kuidas peaksime käituma, kui keegi teine otsustab meid "kasvatama" hakata, kusjuures nimetatud operatsiooni ulatust ja suunda me ei tea. Väga teravalt on dilemma kajastatud ühes lauses: "…ei ole teada, kas Rändurid päästsid inimesi planeedilt või planeeti inimeste käest…" Aga uudishimu ei lase ka mitte proovida, kuigi just nii need hiired lõksu lähevadki. Tõeliselt head olid leheküljed Abalkini ja tolle peni hulkumisest hävinud linnas, kohati oli neis kapaga seda tõelist ebamaisust ja painet, mida just ulmelt ootakski. Paraku aga, kui see pisut eraldiseisev liin välja arvata, oli esimene pool raamatut võrdlemisi uimane ringijooksmine, teine pool aga kohati lausa manifesteerimiseks muutuv seletamine, kus tegevuse osa miinimumini kahaneb. Niisamuti on ainult osaliselt arusaadav lõpplahendus - liiga palju jääb "kaadri taha" (palju annab muidugi A&B.S teiste teoste tundmine), reaktsioonid poolikuks ja ebaloogiliseks. Ühesõnaga - suurepärane idee üsna ebaõnnestunud teostuses.
5. juuli 2002. Pärast ülelugemist ega enam ei nõustu küll... ;)Võtan tagasi kõik oma karmid sõnad teose kirjandusliku taseme kohta ning tõstan hinde "viiele". Vendadega muide kipub mul tihti olema nii, et alles teisel või kolmandal lugemisel saan teose väärtustest aru... Ju mul siis pikad juhtmed on. Muidugi jääb püsima kriitika selle pihta, et papi lähiajaloost loengut pidas.
Keegi eelarvustajatest pole juhtinud tähelepanu suurpeade mõistatusele, millele romaanis paljudes kohtades vihjatakse. Esiteks, suurpeadel on geneetiline mälu. Teiseks, Shtshekn tahtis mahajäetud planeedil kuu poole uluda. Kolmandaks, Sharaksil polnud kuud ega tähti võimalik näha ja Maa kuu teda ei erutanud. Neljandaks, suurpead on olevused, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" (muuseas meisterlik on see koht, kus Shtshekn küsib Abalkinilt, et kuidas ta aru sai, et koertekari tuld kartis). Sama suutis seal linnas ka keegi teine -- keegi, kes võttis vaatajate jaoks olevuse kuju, mida nood kõige enam kartsid, Abalkini jaoks Pandora hiidämbliku kuju, Shtshekni jaoks ilmselt mõne muu eluka kuju, nagu Shtshekn ise muutis ennast penikarja jaoks leegitsevaks tulemereks. Viiendaks, pärast Pandora hiidämbliku pihta tulistamist jäi järele ainult veidike valkjat suitsu, mis laiali kandus, ning papi linnas vastas küsimusele, et kas ta on kunagi mõnd Rändurit näinud, et "nad on nagu udu või suits". Kuuendaks, teooria, et suurpead on arenenud radioaktiivse saastatuse mõjul tekinud mutatsioonidest, on täielik jama. On mõeldamatu, et radioaktiivse saastatuse mõjul saaks koerale tekkida inimkeeles kõnelemist võimaldav kõriaparaat ja kõnekeskus, saba muutuks kompassitaoliseks orienteerumiselundiks, neist saaks olendid, kes "suudavad hingejõuga allutada ja tappa" ning õppida välgukiirusel suvalist ettejuhtuvat keelt, kellel on geneetiline mälu, millega nad mäletavad kuud planeedil, mis asub kaugel sellest, kus nad väidetavalt radioaktiivsuse mõjul välja arenesid... "Asustatud saares" on küllalt põhjalikult kirjeldatud radioaktiivse saastatuse tagajärjel muteerunud inimesi ja on raske uskuda, et koertest samasuguste muteerivate faktorite mõjul areneksid sellised üliolendid... Võtme selle mõistatuse lahenduse juurde annab ilmselt triloogia kolmas osa, "Suur ilmutus".
Jah, ma arvan, et nõudis küll. Kuni poole romaanini olin üsna nõutu...ei taibanud, et miks selline tegevusetu tegevus. Aga kui lõpuks selgub, et tegelikult pole meil peategelaseks mitte Abalkin, vaid Maa ühsikond, mis sünnitanud värdjaliku KOMKONi ja viimase meetodid ning suhtumised oma tegevusse avanevadki Maksimi uurimistöö kaudu.
Mind valdasid ka kahtlused, et kas Maksim ongi üldse mingi tegelane vaid ainult käepärast olnud vahend, jutustamisagent, kelle autorid temasse isiklise suhtumiseta palganud. Ka need kahtlused hajusid lõpupoole, nagu ka muud etteheited teose ülesehituse kohta. Just ainult niimoodi saigi seda lugu jutustada ja ei kuidagi teisiti.
Kunagisest ideaalidega maailmaparandajast Mak Simist on saanud "operativnik", tuim käsutäitja, kes ülesande nimel valetab julmalt igati sümpaatsetele inimestele, jah, leiab siiski nende vastu ka kaastunnet, kuid rohkem siiski on nad talle lülitid, mida tuleb näppida, et täita Ekselentsi ülesanne. KOMKON on kinnine, autoritaarne, ebademokraatlik jälitusorganisatsioon, kelle jaoks "leidlaste" saaga on vaid vahend omaenda tähtsuse ja vajalikkuse kinnitamiseks.
A priori leiab KOMKON, et Rändurid on ohtlikud ja "leidlapsed" kavatsevad inimkonnale halba - selle kohta pole ühtgi tõendit, kuid vaid ja nii ja ei teisiti KOMKON ainult mõtelda saabki. See asutus seab end ühiskonnast kõrgemale, teab ja otsustab ise, peab kõiki vahendeid võimalikeks, et vaid säilitada omaenese tähtsus ja parasiitlus.
40 aastat on Sikorski põlenud oma kõrgendatud ego paistel, nautinud iga viivu, et just tema ja KOMKON on need väljavalitud, kes peavad kaitsma Maad Rändurite ja "leidlaste eest. Pseudo-vastutuskoorem tingib vahendid.
Abalkin on inimene, kes üritab saada vabaks ja elada oma elu...tema püüdlemine vutlari poole pole midagi muud kui iga inimese sünnipärane igatsus leida oma olemasolu mõte - ja just seda ei lase KOMKON tal teha, nagu igasuguse riigi vastav egomaniakkidest koosnev kõrgendet vastutustundega salapolitsei. Riik ise, süsteem, ei anna Abalkinile selleks luba. Parem olgu ta juba surnud.
Ja kes on siis rohkem inimene - kas suitsevat püstolit hoidev Sikorski või Abalkin, kel surmahetkel meenub salmike lapsepõlvest?
Vanemas eas, kui esmased muljendused kiiremini hajuma kipuvad, ilmuvad lagedale täiesti ratsionaalsed, kohati postmodernistlikud assotsiatsioonid.1) represseeritute laste tagakiusamine nõukogude võimustruktuuride poolt, lubamatus valida sobivaid erialasid jms.2) hirm teiste (kapitalistlike) riikide "pehme" terrori ees ja raudne eesriie3) sotsiaal-poliitiliste eksperimentide tulemusena loodud koerakoonlased, või koopainimesed a`la Kuuba
Need seosed ei pruugi praeguses hinnanguteskaalas teosele kirjanduslikku väärtust lisada, kuid annavad pildi kohast/olukorrast, mille pinnalt need kujundid on oma alguse saanud.
Psühholoogilisel tasandil sain lõpuks pihta Abalkini inimtüübile - kromanjoonlane. Ühenduslüliks oli siin tema omastav suhtumine naistesse, looduslähedus (erialavaliku õigustatus). Strugatskid on siin ühendanud tähelapse ja ajarännu faabulate motiivid. Hinne "viis" juba nende kahe eduka kokkukirjutamise eest.
Hinde taga on igatahes rasvane plussmärk
Paranoia. Paranoia on kogu raamatut läbiv teema ja paljud tegelased on inimesed, kelle töökohustuste hulka kuulub olla paranoiline. Paranoia nii maa peal kui ka Lootusel. Kahtlustada tuleb k6iki ja k6ike. Kui tundub, et kahtlustel on vähimgi alus, tuleb olukord lahendada nii, et mingit kahtlust enam ei jääks.
Kohustuslik kirjandus. Kui on raamatuid, mis teevad inimesest parema inimese, siis see peaks kyll nende hulka kuuluma.
Muidu oleksin raamatut hinnanud neljaga, aga autoripositsiooni mitmemõttelisus ja vaevama jäämine tõstsid hinnet ühe palli võrra – raamat, mis jäi meelde.
Valmi tõlgenduse olulised punktid on eelarvustusajate poolt ära mainitud. Puudu on vast ainult suurpeade olemus – tegemist on põhjarahvaste (ja neegritega), kellesse venelased suhtuvad avaliku põlgusega. Hingejõuga tapmine on šamanism.
Ma vihkan nõukogude võimu.
Ilmselt on väiksemat sorti SPOILERI hoiatus kohane.
Antud teose puhul ei tasu keskenduda ainult paralleelidele nõukogude süsteemi ja külma sõja aegse maailmaga. Ei ole ju ökoloogia ja posthumanismi küsimustel nendega suurt midagi tegemist. Sikorski võib ju olla nuhk, aga ta on vanakooli humanist, sellist võimalust, et planeet on väärt rohkem kui mõistusega olendid, tema jaoks lihtsalt ei eksisteeri. Uks, millest sisse ei pääse, ei ole ju päris Berliini müür, sest selle taga pole kapitalistlik maailm, vaid ei-tea-mis. Ja Sikorski ei karda, et täna oled kahtlane element ja homme reedad kommunismi, vaid võimalust, et Abalkin on programmeeritud ökoterroristiks.
Ma ei ole veel Metsa lugenud, äkki seal vastatakse küsimusele, kuidas päästa planeeti inimeste käest inimesi hävitamata?