Arkadi Strugatski

"Maksim priotkrõl lyuk, võsunulsja i opaslivo pogljadel v nebo. Nebo zdes` bõlo nizkoe i kakoe-to tverdoje..."

Nõnda, kohe härjal sarvist kinni krabades, algabki üks parimaid nõukogude ulme(oleksin peaaegu öelnud: romaan, kuid autorid ise nimetasid neid jutustusteks...jäägu siis nii)jutte. Legedaarne Mak Sim legendaarsel SHarakshil...

Kaunid kuuekümnendad on möödas. Jah, kusagil lendleb tähelt tähele veel elujõuline Gorbovski, kusagil uurivad veel jäljekütid muistsete tsivilisatsioonide jälgi ja imeilusaks miraazhiks muutunud kommunistlikul Maal jalutavad armunud tähti vaadates... Kusagil... Siin ja praegu lõhnab rooste ja rõskuse järele ning õhus on tunda midagi umbset ja vastikut, mis on radiatsioon, üpriski tugev ja ohtlik. Siin ja praegu lõpevad auklikuks sõidetud betoonteed sildade juures, mis on kedagi seganud ja see keegi on sillad puruks lasknud, millest viimased ei muutunud ei ilusamateks ega paremateks. Siin ja praegu...

Siin ja praegu seisab, tugevad lühikesed jalad harkis, täites oma laiade õlgadega kogu ukseava mõistusekandja, kunagine maailmakuulus psühhiaatriaprofessor Allu Zef, ja sihib räpase kindla käega oma tugeva nahkrihma küljes õlal rippuva, väga kurjakuulutava välimusega toruga otse mõistusevend Maksim Kammereri kõhtu... Kontakt kahe mõistusega rassi vahel. Kõik on lihtne, selge ja ühene. Tulnukatega teistest maailmadest on siinkandis harjutud käima ümber kiiresti ja otsustavalt. Ei Universaalsest Inimõiguste Ülddeklaratsioonist ega ka inimelu kõrgeimast väärtusest pole siin keegi isegi mitte kuulnudki ja kui rääkida, siis lihtsalt ei usuta. Maksimi õnn, et ta kohtab just 114. sapöörijao ülemat, surmamõistetud kurjategijat Allu Zefi, kes on teeninud endale elu Trassi puhastades.

Mõtetu, arusaamatu ja umbne maailm...

Mashsharaksh - maailm pahupidi...

Jutustus LÕIKAB! Üksteise järel käib Maksim Kammerer, kellest kohalpeal on saanud lihtsalt Mak Sim, läbi erinevad ringkonnad ja ametipostid. Robinson asustatud saarel, leegionär, terrorist, sunnitööline ja viimaks lihtsalt maalane... Aga talle vastu, ühiskonna teiselt pooluselt...8-]

"... kus oligi öeldud: "Kui sinu lapsuke sind ei kuula, siis... Mis edasi oli, mäletad, Tarkpea?"... "Mu jumal, mu jumal! "... pühi ta maa pealt!""... ja mõrvaripilguga Teeline võttis laualt püstoli ning tulistas kaks korda... Lapsuke haaras läbilastud kiilaspeast ja varises põrandale. Parun urises: "Jälle on seinad täis pritsitud" ja nad hakkasid vaidlema, et millepärast seal ruumis haiseb..."

See on maailm, kus inimestel on unistused. Lihtsad unistused, konkreetsed unistused, mitte mingisugune pilvedes hõljumine... "...Ainult Mak pääseb sealt läbi, pistab oma osavad käed generaatoritesse aj lülitab Keskuse, kõik retranslatsioonijaamad ahastusele... seejärel ronib raadistuudiosse ja paneb mängima lindi varem ettevalmistatud tekstiga seades selle mitmetsüklilisele kordusele... Kogu maa Honti piirist Helesinise Mao jõeni on depressioonis, miljonid lollpead vedelevad pisaraid valades maas, aga valjuhääldid juba möirgavad, et Tuldkandvad Loojad on kurjtegijad, nende nimed on need ja need, nad asuvad seal ja seal, tapke nad, päästke maa hukatusest, seda räägin teile mina, elav jumal Mak Sim (või siis elav Impeeriumi troonipärija; või siis suur diktaator, ... või nii, nagu talle rohkem meeldib). Relvadele, mu leegion! Relvile, mu armee! Relvile, mu rahvas!... aga ise lippab samal ajal aparaadiruumi ja lülitab generaatorid kõrgendatud tähelepanule ja juba kogu maa kuulab, kõrvad kikkis, püüdes tabada iga sõna... õppides pähe, korrutades omaette ja nii kestab veel tunnike... aga pärast lülitab ta kiirgurid vaimustusele, kõigest pool tundi vaimustust ja siis on kõik... Kui ma teadvusele tulen, mashsharaksh, poolteist tundi põrgupiinu, aga tuleb välja kannatada!! Pole enam Kantslerit, on ainult Suur Jumal Mak Sim ja tema ustav nõuandja, endine riiklik prokurör..."

... ja täitus terroritide mõtetu unistus...

"Aga edasi?" "Edasi algab revolutsioon" "Millepärast?" "Keskus on ju purustatud..., kiirgust enam ei ole..." "No ja siis?" "Nüüd saavad nad aru, et neid rõhutakse, et elu on vilets ja nad tõusevad..." "Kes need tõusevad?" küsis Teeline nukralt, "kuhu nad tõusevad?"

Keerulise saatusega jutustus, mis lühendatult "Asustatud saare" nime all 1980-81 a ajakirjas "Pioneer" ka maakeelsena ilmus.

Võimas lugu. Kultuseteos. Üllitis, kus vaatemänguline butafooria on meisterlikult ühtesulatatud sügava psühholoogia (terroristide portreed, näituseks) ja filosoofiaga (Mak Simi väitlus Manatargaga). Seda raamatut lihtsalt peab ise lugema! Raamatu ilmumisel tekkisid suured probleemid tsensuuriga, mis viisid peategelaste nimede ja muude detailide muutmiseni. Kuna muudetud versioon levis väga laialdaselt, siis otsustasid autorid, et jätavad kõik nii nagu on. Praegu on kättesaadav ka esialgne, 67-68 aaastaga dateeritav versioon. Tahaksin omalt poolt lisada hoiatuse: Ei maksa parteiliste tsensorite kombel näha raamatus AINULT "antisovetishcinat". See teos on märksa suurem ja laiem. Üks parimaid ulmelugusid üleüldse. Veel üks märkus: Parimad illustratsioonid, mida ma sellele (ja vist üldse kõigile Vendade lugudele) näinud olen, on E. Valteri omad "Pioneeris"; Viis. (Rohkem ei saa)

Erinevalt eelkirjutajast on mul siiralt hea meel, et raamat saatesõnast ilma on jäetud. Teine portsjon elitaarsest pealiskaudsusest nõretavat teksti Gohar Markosjan-Käsperi sulest oleks kahetsusväärselt radikaalsetele tegudele õhutanud. Aga muid mõtteid tekitab "Asustatud Saare" ilmumine küll. Praegusel ajal ulmekirjandusega tutvust tegeval inimesel on elu pagana hõlpsaks tehtud. Iga aasta ilmuvad 4-5 raamatut Varrakult, 2-3 Elmatarilt, lisaks veel juba juhuslikumat kraami muudelt kirjastustelt, on tekitanud olukorra, kus keskmine lugeja saab normaalse ulmeannuse vaevata kätte. Usutavasti on igaveseks möödas need neetud aastad, mil iga ulmeraamatu ilmumine eesti keeles oli sündmus omaette.

Kaks vaatevinklit samale olukorrale - noor Maksim ja kogenud Eksellents. Ja kummal on siis õigus? Mõlemal? Või probleem on veel sügavam?

Väga võimas raamat, mis paneb sügavalt mõtema.

Häiris kõigepealt peategelase supermännlikus ning see süüdimatu viis, millega ta alati õigete inimeste otsa koperdas (kõigepealt Rada, hiljem saadeti ta välja justsamasse asundusse, kus ta esimese kontakti oli loonud jne) -- väga palju kokkusattumusi, 40 000 000-lise rahvaarvuga riigi kohta kõvasti ülemäära palju. Ja Keskus oleks kindlasti pidanud dubleeritud olema... jne. jne. jne. Võib loomulikult öelda, et sel kõigel on kirjanike eesmärgiga vähe ühist, et selline süzhee teenib teose ideelist eesmärki -- kuid sellest hoolimata jään oma arvamuse juurde. Liiga lihtne oli ühel Kammereril teha revolutsiooni ning muuta planeedi ajalugu.

Midagi ei saa parata aga häirib mind see progressorluse (revolutsiooni ekspordi) idee.

Ka Strugatskite kirjandusliku hääduse juures häirib.

Esimene nõks käis siis kui Mak Sim revolutsionääriks hakkas - ähh Aelita.

Teine nõks siis kui Stranniku olemus paljastati. Ähh Semjonov. Krdi tshekist. Kõrvad ka nigu Kingissepal!

Jo ma siis niisuke nõkodude(aegne) inimene olen, et ikka veel häirib.

No aga nii hull ma ka ei ole, et viieväärilisel teosel poliitiliste põhjustel hinnet maha hakkaksin kiskuma

Või õigemini, Strugatskite kohta ei ole hea raamat. Muidu täiesti loetav. Kõik see, mida arvustajad välja toovad, oli seal kahtlemata olemas, oli esimene, teine ja N-is plaan, aga avaneb see ikka peale pikka seletamist. Ühinen eelpool toodud arvamusega, et nii ei tohiks raamatut kirjutada - head ideed, hea jutt, aga… midagi väga olulist on puudu.

Tekst on suurepärane, tõlge midagi kehvemaks ei teinud ja E.Valteri pildidki toidavad fantaasiat ning annavad paremat kujutluspilti sellest värgist -- pool-punasest maailmast.

Ei ma oska midagi ette heita sellele loole. Uitmõtteid rohkem lugemise kui arvustamise ajal. "Asustatud Saarele" panevad punkti autorid, mitte lugejad, kes üht-teist püüavad targutada, ise samaaegaselt teise triloogia romaanide poole piiludes.

Parima lugemuselamuse käesolevast traktaadist saab mööda Vene magistraali sõites! Raudne viis siis seega.

Kuskil poole raamatu peal hakkas see kõik mind kohutavalt häirima, ja enam ma sellest tundest lahti ei saanudki. Äkki peaks hakkama kogu Strugatskite loomingut mingi uue pilguga üle lugema...?

Kõigepealt – raamat on kirjutatud omas ajas ja kindlale sihtgrupile – ajakirja Pioneer lugejate vanuserühmale. Tänapäeval on ka neljateistaastaste kirjanduses suguelu olemas, tol ajal oli see tabu.

Niisiis tänapäevase lugeja jaoks.

Ka nüüd ja alati on olemas lihtsate lahenduste uskujaid – terrorism kui ühiskonna muutmiseks sobilik vahend – Vennad väidavad, et ei ole kohane. Aga välissekkumine kohalike õnne nimel on lubatud ja kõigiti õige. Makjavellism selle nimel on lubatav. Vägisi õnnelikuks!

Naine kui kah inimene. Makile ei meeldi naist tappa, see on kohe palju halvem kui mehe tapmine, aga naine automaadiga partisanivõitluses tundub olevat õige ja hea. Kui ehedalt kõlab: „Rada! Kaua sa mõtled põõnata? Kaardiväelastel on kõht tühi ja nad igatsevad seltskonnajärele!“.

Meelelahutuseks suurte loomade tapmine on tore (üldinimlik?)! Sellekohaseid meenutusepisoode on palju, ühe korra(!) on Maksim tundnud kaasa tapetule. See ühe korra kaasa tundmine teeb ta kohe humanistiks.

Kui vaatlusaluses riigis ollakse julmad eksitava propaganda tõttu, siis kusagil on teine rahvas, kes on olemuslikult julm ja kole – nendega ei räägitagi ... (valgete allveelaevade omad, valgekaartlased). Ometi kujutasid allveelaeval vaadatud fotod suures osas sama tegelikkust, mida Maksim oli oma rännakutel näinud (Orwellik kaksismõtlemine – on alust arvata, et 1984 oli autoritel loetud). See kaksismõtlemine ei ole vist vaid üht ühiskonda iseloomustav.

Tänases postsotsialistlikus maailmas tundub lausa prohvetlikuna Vendade arusaam igapäevase propagandakeskkonna ärajäämise mõjust: võõrutusnähud ja 20%-l skisofreenia. Nende hinnang füüsilise valu ja vastikusega propagandale reageerijate osakaalule (1%) on optimismi sisendav – minu arvates on neid vähem, aga vast Vennad teavad paremini.

Raamatu alguse naiivsest ja usaldavast Maksimist saab lõpuks kahtlustav ja suhteid kalkuleeriv tüüp – ja ometi, tarvitseb vaid Rudolfil end tutvustada organite esinajana kui usaldus on tagatud!
Usk ja usaldus võimu esindajate suhtes on vis kah ajatu – kuigi, minu kujutlusse kesk- (ja sellele eelnevast) ajast ei mahu sõjasulaste ja timukate nõudlus kangelase aupaiste järele...

Jutu viimastel lehekülgedel räägitakse majanduse tähtsusest. Nõuka progressorlust tabasid ebaõnnestumised just majandusliku kanapimeduse tõttu. Ja eks majanduse tõttu see kord lõpuks kokku kukkuski. Nagu Vennad Asustatud saares selgelt ette kuulutasid.

Meenub kaunis detail veel: Maksim mõtiskleb tuleviku üle – tuleb likvideerida diktatuur, kehtestada demokraatia, esialgu muidugi kodanlik demokraatia, alles hiljem saab üle minna tõelisele demokraatiale. Tõeline demokraatia jääb avamata – juhtitud demokraatia(?). Selle saare põrandaaluste staabis valitseb lubamatu arvamuste paljusus – tuleb kord luua. Ikka nagu partei ajaloo õpikust.

Luikedest selgelt parem. Ajastu ahistavatest kehvem.
Hea raamat.

Arvustust üle lugedes veendusin, et vaatamata püüdlusele ronis siia ikka sisse minu antisovetsina kinnismõte.
On nigu on.