Kasutajainfo

Arkadi Strugatski

28.08.1925-12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Hištšnõje veštši veka

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Ajastu ahistavad asjad»
««Loomingu» Raamatukogu» 1968; nr 5–7

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
23
2
0
0
0
Keskmine hinne
4.92
Arvustused (25)

"Ajastu ahistavad asjad" (e.k. 1968 LR). Kurb ja õel antiutoopia. Jutustuses on, nagu see Vendade puhul reegliks on, mitu erinevat plaani ja teemat. Raske, isegi võimatu on otsustada, mis on siin peamine: Hoiatus, et teaduse ja tehnika ande, kaasaegset laiatarbekaupa, saab kasutada mitmel, sealhulgas väga destruktiivsel moel? Hoiatus vaimse entroopia eest, mis muretus ja pingutusteta külluseühiskonnas tohutult kasvab? Meeldetuletus, et ka ees ootavad tormid? Neid küsimisi võiks kaua jätkata. Lugu, mida kõik sotsiaalse ulme austajad peaksid kindlasti lugema. Kuulub tegelaste (Ivan Zhilin) poolest nö "pealiini", mis algab "Purpurpunaste pilvede maa'ga" ja lõpeb "Lained summutavad tuule'ga" (Volnõ gasjat veter). Alates "Teost" ja "Asjadest" on isegi väidetud, et vennad pole mitte ulmekirjanikud, vaid realistid. Erakordselt hea asi. "Viis"
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
tvr

Nii-öelda kohustuslik kirjandus kõigile ulmelugejatele. Eriti eestikeelsetele lugejatele, kuna kuulub vaieldamatult eesti keeles välja antute tippu. Tähelepanuväärne antiutoopia, mille paradoksaalseim omadus on Verne-ga võrreldav tuleviku ettenägemine - kuuekümnendatel kirjutatu haakub tänapäevase reaalsusega ja arvatavasti annab ette ka tee lähitulevikku. Sünge perspektiiv. Alamplaan: kui tunda tolleaegseid poliitilisi olusid läänes ja NLiidus, annab juurde, ehkki kõlbab lugeda ka nö tavalugejale.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga hea raamat, ja mida aeg edasi, seda paremaks ta muutub. Kui nüüd sellest loost rääkida, siis on ta ju praeguse elu suhteliselt täpne kirjeldus: rahvas tõmbleb kuskil tiskudel ja mingid nolgid kribivad seina peale neid seitsmeharulisi lehekesi jne jne. Soovitan soojalt kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid kirjutavad alati niiiii kuradi hästi. Kui midagi enam mõtlema ei pane siis see jutt küll. Strugatskid tuleb läbi lugeda, kui mitte see jutt siis mõni teine võiks olla kohustusliku kirjanduse hulgas keskkoolis.
Teksti loeti eesti keeles

Teos, mille väärtus ajas aina kasvab. Kui ta ilmumisajal võis end legaliseerida lääneilma languse kujutamisega, siis nüüdseks on ta omandanud ka hoopis globaalsema sisu. Strugatskid ei ahvi ega proovigi jäljendada anglo-ameerika kirjastandardeid, nad kasutavad oma "korruselist" kirjaviisi, millele pikitakse vahele detektiiv- ja spiooniromaani reegleid. Sellest raamatust saaks ka väga hea filmi teha aga kindlasti mitte Hollywoodis. Aeg muudab selle romaani aina paremaks. "Ajastu..." kirjutamisstiil on mulle väga sügavalt meelde jäänud, osalt meenutab ta le Carre`d, kuid kohati on isegi etem.

Nüüd lugesin selle ka vene keeles üle ja kiidan ka tõlget. Peale Ehini on M.Vaga üks parimaid Str-e eestindajaid. Uue väljaande eessõnas on romaani tegevus dateeritud 2019. aasta 16-18.aprilliga ja kohaks Barcelona. Jutus endas ma nii selgeid vihjeid ei leidnud. Erinevused taastatud autoriversiooni ja tõlkealuseks olnuga on minimaalsed, pea olematud. Artik peab Jurkovskit poolakaks või juudiks; lennujaamas jutu algul sagivad ka Argentina parteibossid, mõne linna nimi on muutunud neis uudistes, mida Zhilin lehest loeb. Aga suuri kärpeid ei iole. Autoriversioonis on ka lõpp pisut lühem (pole seda tulevikupilti Lanist).
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Eelpool on pea kõik ära öeldud, eriti tahaks nõustuda A. Golikovi väitega, et tegemist on romaaniga, mille väärtus aja möödudes tibagi kahanenud pole.
Teksti loeti eesti keeles

Sai üle loetud ja tõesti ei tundunud sugugi vähemhuvitav või vähemsisukas kui kunagi ammu. Üldiaselt mulle meeldivad sellised lood, kus alguses eriti aru ei saa, millest jutt käib. Seetõttu pole lõpp, kus 1+1+1 kokku pannakse ja natukese moraliseeritakse, ehk nii haarav. Liiatigi tuli see nagu varavõitu, sest igasuguseid toredaid vihjeid ja otsakesi jäi veel hargnema.
Kuigi kõiki tehnikasaavutusi õnnestub kurjasti kasutada, oli siin ehk point selleski, et (vene) inimese leidlik hing suudab leida äärmiselt lihtsaid lahendusi, kuidas oma kaifi kätte saada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin romaani üle ja olen nõus Andreiga - romaani väärtus aja möödudes ainult kasvab. Väike illustratsioon - tänapäeva diskod. Lugu on väga mitmeplaaniline ja mõtlemapanev. Strugatskite üks paremaid lugusid (kuigi neid on väga raske kuidagimoodigi reastada), kõhkluseta "viis".
Teksti loeti vene keeles

Lugu maailmast, mis tehnoloogia arenedes tehnoloogia poolt nahka pistetud saab.... Inimene ei suuda tehnikaga kaasas ka"ia, ei suuda sellest yle olla. Tehnik on meie Pyha Lehm, kelle poole me palvetame, aga mis tunded on Tehnikal meie vastu? Neid ei olegi ju! Seda on juba o"eldud, et teose va"a"rtus ajas kasvab. Nii on ka hinnaguga sellele teosele. Esimesel korral, kui teda lugesin, oli see ammu, ajal, mil maailm veel palju teistsugusem oli. Hinnang oli madal. Teos kippus ja"a"ma arusaamatuks. Uuesti lugedes aga nautisin teose igat lehekylge. Yks konkreetne p6hjus, miks ammuloetud asju tasub ikka yle lugeda, isegi kui algul ja"a"b teosest mulje, kui saastast... See, kas suudad end millelegi pyhenduma sundida, mis su juba tule ja rauaga endast eemale peletanud on, on juba iseasi... Aga et ohustuslik kirjandus - selleks sobiks ta kindlasti. On ta ju ysna lyhike, haaravalt kirjutatud, sygavasisuline ja minu arust peaks praegusel ajal raamatu sisu olema selge ka ilma mo~tlemata. Strugatskid oskavad va"ga ha"sti kirjutada, see on kindel.
Teksti loeti eesti keeles

Masendav, täielikult masendav. Parim raamat, mis siiani loetud. Täitsa õige mõte -koolis kohustusliku kirjanduse nimekirja. Kahe käega poolt.
Teksti loeti eesti keeles

Jällegi raamat, millele on raske midagi ette heita. Isegi ettenägemisvõimet on siin ämbriga rohkem, kui keskmises ulmekas - tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda.
Teksti loeti eesti keeles

"...tehnoloogilisi leiutisi kasutavad töllmokad hoopis muuks, ja seda on pea võimatu kontrollida, kui inimene ise on mäda."

Ja just see on ka yks aspekt, mille poolest Strugatski eristusid nõukogude ulmekirjanduse yldiselt foonilt - Strugatskite väike inimene, mitte suure Ч-ga nagu kosmosekangelane-luuraja-progressor, vaid sihuke pisike, tavapärane strugatski istub kommunaalkorteris, peksab keelt ja leiab igas systeemis äärmise leidlikkusega yles lähima võimaluse kärss likku panna. Sama räägivad nad "Jumalas", sama "Asjades". Tahaks nagu loota kõike sellesse lubatud helgesse, nende tulevikus on kommunism ja puha, aga samas on ka kõikeläbistav pessimism või lihtsalt тоска зелёная, mis tuleneb inimloomusest. Mitte ykski optimism ei saa selle vastu, kui vaatad sedasama tavalist inimest, kelle igapäevast vegeteerimist kõik kangelased kaitsma peaksid (ja kaitsevadki, hoolimata kõigest, vere ja higi hinnaga). No mis kurat sa sellisega teed? Ja tema ei muutu, hoolimata yhiskonnast, tehnikast või teadusest... Ime, et sellist teksti yldse trykki lubati.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kirjutatud ja esmaavaldatud üle viiekümne aasta tagasi. Eesti keeles ka juba üle viiekümne aasta olemas. Iga paari aasta tagant kirjutab keegi siia – enamast sellest kui väga hea asi see ikka on. Kirjutan minagi. Lisaks sellele, et minagi arvan sellest raamatust ja autoritest väga hästi, tundub mulle, et midagi olulist sisu kohta on veel (siin) ütlemata.

Alguses tuleb lõunamaisesse linna vana võtleja Ivan. Ta tunneb põlgust ja üleolekut peaaegu kõige suhtes, mida näeb ja keda kohtab. Tal on kaunid mälestused oma kunagistest lahingutest ja oma sõpradest, kellega koos ta (fašistide vastu) võitles. Tõeline mees on ikka see, kes valmis relv käes vastu astuma kõigele kurjale. Tasapisi selgub tema siiatuleku põhjus, vaja on üles leida ja lokaliseerida see kuri, mille vastu saaksid siis head rünnakrühmlased võitlusesse asuda. Kusagil on ootamas lahinguvalmis (sõja)jõud – tema asi on sihtmärk selgeks teha.

Tasapisi ilmuvad nähtavale vanad kamraadid, selgub, nemadki on juba mädad. Tähendab – kuri on eriti kuri, tähendab – tuleb rakendada veel rohkem vägesid. Kuri on eriti kuri! Ümberingi on ainult juhmid. Juhmid ei saa aru, kuidas kuri neid ähvardab salakavala narkootikumi läbi. Narkootikume on ümberringi kõik kohad täis, aga üks on eriti tappev. Vaat selle eriti tapva tee tulebki vägedega läb lõigata.

Siis jõuab kohale lõpp. Lõpp on kohalejõudev salaorganiasatsiooni (alamaastme?) juht hüüdnimega Maria. Raamatu lõpus saabub Ivanile ka teadmine/arusaamine vägivalla lootusetusest selles võitluses. Võitlus ei käi tegelikult mingi teise (sala)organiastsiooniga. Võitlus käib tegelikult tühjusega inimese hinges. Ivan saab aru, et selle võitluse vajadust on enne teda taibatud, need on need tobedad käsitööringide üleskutsed, need on need tobedad intelid (intelligendid), kes on valmis ka ennast ohverdama, peaasi, et millegagi täita inimeste hingetühjust – kasvõi vihaga, kasvõi vihaga endi vastu ...

See, kuidas Ivan loobub salaagendi tööst (kui loobub?) ja kuidas ta asub tegelema kasvava põlvkonnaga, räägitakse lõppsõnas lühidalt.

Mul puudub teadmine, kas see lõpp on tsensorite jaoks külge poogitud. See lõpu osa (kasvava põlvkonna minek paranemise teele) on terviku hindamisel suht ükskõik. Olulise ja orgaanilisena mõjub Ivani arusaamise tekkimine. Oluline on Strugatskitele nii tavalise supermäni vaimne krahh – arusaam enda mõttetusest. Mõttetusest salateenistuse supermehena.

Ma ei olnud vahepeal vist oma kümme aastat seda lugenud (vana inimene, silmad viletsad, raamat hallil paberil ja väikeste tähtedega), nüüd lugesin taas. Lugesin Seda vana Loomingu Raamatukogu trükki – alles siit (UB) sain aru ja teada, et eksisteerib uus väljaanne … Mäletan, kunagi tundusid juba esimesed leheküljed olevat eriti ängistava atmosfääriga – nüüd seda uuesti ei kogenud. Aga haaras ikka, kuigi natuke hiljem. Ka atmosfäär oli täiesti olemas, taas sama masendav, kuigi natuke hilisema algusega, seekord.

Tegemist on prohvetliku tervikuga – mida aeg edasi seda kaasaegsemalt ta mõjub. Kahju ainult sellest, et Vendade areng toimus teises suunas. Enamik hiljem kirjutatust asub justkui vaidlema selle raamatu lõppjäreldusega – ikka tahaks kuhugi vägesid (või salateenistuse supermäne) saata, ikka küsimused vägivaldse sekkumise võimalustest ja eetikast. See sedalaadi sekkumine on juba varem samade meeste (Vendade) poolt prügikasti saadetud … Järsku nad ise selles nii kindlad ei olnudki (?) või arvasid olevat vajaliku näidata teist teed samade järeldusteni ... Et nad arvasid, justkui neil ei olnud õnnestunud esimese raamatuga (Ajastu Asjadega) lugejaid piisavalt veenda. Mind õnnestus.

Tuleb sama asja veel korra üle rääkida, seekord kõvema häälega ja aeglasemalt (Ivan Zilin sünnib uuesti, seekord Maksim Kammereri nime all)!

Teksti loeti eesti keeles

Strugatskid mulle meeldivad, kuid siiski tundub, et antud raamat on tiba üle hinnatud. Kirjutamisstiil on hea, mõned teemad haakuvad ka tänapäeva, kuid siiski on Strugatskitel PALJU paremaid raamatuid

Eelpool arvustajad on eelkõige võrrelnud raamatus kirjeldatud sisutühje massmeelelahutusi diskode (või reividega), kuid mulle haakus raamatu-sisu-tooduna-tänapäeva pigem see, et kuidas üksinda meelt lahutatakse. Raamatus kirjeldatakse seda tegevust kui istun-üksinda-vannis-imen-tableti-sisse-ja-keeran-(raadio)tehnikaga-ajud-sõlme, tänapäevases kontekstis aga kerkis silme ette eelkõige MMORPG-sse mattunud mängur.

Mis häiris? Eelkõige see, et peaaegu iga peategelase poolt kohatud tegelane oli venelane. Nimest ja rahvusest hoolimata.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene pool raamatut läks vaevaliselt - lugesin ja mõtlesin "milline jamps!". Isenesest hästi kirjutatud kommunismi- ja ühiskonnakriitika aga suhteliselt sihitu. On mingi kirjanik, kes sõitnud õitsvast kommunismist mingisse ex-kapitalistlikusse riiki, kuhu on saabunud teaduse abil küllus, kaotatud nälg ja haigused. Misjärel on ainult kogu elanikond andunud hedonistlikele mõnudele. Kepitakse, õgitakse ja juuakse nagu pöörased. Lisaks tarbitakse avalikel väljakutel värina nimelist neurostimulaatorit (mingit narkootilist ultrahelilainetel ja heli-valgusemängul põhinevat mõnuvahendit).

Alates aga metrootseenist, kus peategelane kohtus hullunud kosmoserobotiga, hakkasid asjad paika liikuma. Selgus peategelase motiiv ja lugu noh võttis viimaks hoo üles ning minul liikus ka peas kõik varasem paika. Teagi palju peaksin sellest paljastama ja mishetkest võib ümberjutustamine minna spoilerdamiseks. Igaljuhul on asja segatud värinast veelgi kangem neuronarkootikum nimega slegg.

Ilmselt on tegu ühe üsnagi hästi ajaproovile vastu pidanud Strugatskite looga. Elu kirjeldatud kapitalistlikus riigis meenutab ju vägagi palju meie tänapäevast maailma - tarbimisühiskond oma mõnulemise ja nautimisega on üsna hästi kirja pandud, koos rahulolematute terroristide ja mässavate organisatsioonidega. See, kuidas heas usus tehtud leiutised saavad loova ja igavleva mõistuse käes hoopis uue sisu võib samuti näha igalpool. Heaks näiteks 3d pritnerid, mida saab kasutada relvade tootmiseks. Fantaasiamaailma sisepooleelamise võib tinglikult kanda üle virtuaalmaailmale ja arvutimängudele. See ongi teatudmõttes see sooja veega täidetud küna koos sleggiga, mida Strugatskid kartsid - asjad mis võtnud inimestelt huvi ehitada mesonreaktoreid ja lennata tähtedele. Ja meil pole ka ühtki agentuuri kaugel imeliselt komunismimaal, kust tuleksid head mehed ja alustaksid meie ümberravimist.
Teksti loeti eesti keeles

Kohutavalt hea raamat. Ses mõttes, et kohutav. Ja hea. Minu arvates haakub Lemi "Tagasitulekuga tähtede juurest". Näidates, et see, kui me Väikese Inimese elu paremaks muudame, ei tähenda sugugi, et Väike Inimene sellest paremaks muutub. -- Või, nagu Rumata mängis mõttega kirjeldada tuleviku Maa ühiskonda Arkanari elanikele ja kujutles, mida öelnuks don Sera: "Jah, kõik see on muidugi väga ... phee..een, aga kuidas seal naistega lood on?" Teisalt ei jäta raamat ka lõpliku lootusetuse muljet. On imepisike võimalus, et kui inimkonna ette kerkivad uued RASKED ülesanded, saab meist veel asja. Nagu sai kuuekümnendate Ameerikast John Kennedy juhtimisel... A' lihtsam võimalus on muidugi olemasolevate mõnude nautimisse sukelduda ja edasiminek unustada. Olgu, võiks veel palju arutleda, aga ma ootan, kuni teie kõik ka selle raamatu olete läbi lugenud ja mulle vastu vaidlema hakkate. P.S. Amatöörtõlkijana tahaksin eestindatud teose pealkirja nähes kadedusest mööda seina üles ronida.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: