(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Ajastu ahistavad asjad»
««Loomingu» Raamatukogu» 1968; nr 5–7
Ja just see on ka yks aspekt, mille poolest Strugatski eristusid nõukogude ulmekirjanduse yldiselt foonilt - Strugatskite väike inimene, mitte suure Ч-ga nagu kosmosekangelane-luuraja-progressor, vaid sihuke pisike, tavapärane strugatski istub kommunaalkorteris, peksab keelt ja leiab igas systeemis äärmise leidlikkusega yles lähima võimaluse kärss likku panna. Sama räägivad nad "Jumalas", sama "Asjades". Tahaks nagu loota kõike sellesse lubatud helgesse, nende tulevikus on kommunism ja puha, aga samas on ka kõikeläbistav pessimism või lihtsalt тоска зелёная, mis tuleneb inimloomusest. Mitte ykski optimism ei saa selle vastu, kui vaatad sedasama tavalist inimest, kelle igapäevast vegeteerimist kõik kangelased kaitsma peaksid (ja kaitsevadki, hoolimata kõigest, vere ja higi hinnaga). No mis kurat sa sellisega teed? Ja tema ei muutu, hoolimata yhiskonnast, tehnikast või teadusest... Ime, et sellist teksti yldse trykki lubati.
Alguses tuleb lõunamaisesse linna vana võtleja Ivan. Ta tunneb põlgust ja üleolekut peaaegu kõige suhtes, mida näeb ja keda kohtab. Tal on kaunid mälestused oma kunagistest lahingutest ja oma sõpradest, kellega koos ta (fašistide vastu) võitles. Tõeline mees on ikka see, kes valmis relv käes vastu astuma kõigele kurjale. Tasapisi selgub tema siiatuleku põhjus, vaja on üles leida ja lokaliseerida see kuri, mille vastu saaksid siis head rünnakrühmlased võitlusesse asuda. Kusagil on ootamas lahinguvalmis (sõja)jõud – tema asi on sihtmärk selgeks teha.
Tasapisi ilmuvad nähtavale vanad kamraadid, selgub, nemadki on juba mädad. Tähendab – kuri on eriti kuri, tähendab – tuleb rakendada veel rohkem vägesid. Kuri on eriti kuri! Ümberingi on ainult juhmid. Juhmid ei saa aru, kuidas kuri neid ähvardab salakavala narkootikumi läbi. Narkootikume on ümberringi kõik kohad täis, aga üks on eriti tappev. Vaat selle eriti tapva tee tulebki vägedega läb lõigata.
Siis jõuab kohale lõpp. Lõpp on kohalejõudev salaorganiasatsiooni (alamaastme?) juht hüüdnimega Maria. Raamatu lõpus saabub Ivanile ka teadmine/arusaamine vägivalla lootusetusest selles võitluses. Võitlus ei käi tegelikult mingi teise (sala)organiastsiooniga. Võitlus käib tegelikult tühjusega inimese hinges. Ivan saab aru, et selle võitluse vajadust on enne teda taibatud, need on need tobedad käsitööringide üleskutsed, need on need tobedad intelid (intelligendid), kes on valmis ka ennast ohverdama, peaasi, et millegagi täita inimeste hingetühjust – kasvõi vihaga, kasvõi vihaga endi vastu ...
See, kuidas Ivan loobub salaagendi tööst (kui loobub?) ja kuidas ta asub tegelema kasvava põlvkonnaga, räägitakse lõppsõnas lühidalt.
Mul puudub teadmine, kas see lõpp on tsensorite jaoks külge poogitud. See lõpu osa (kasvava põlvkonna minek paranemise teele) on terviku hindamisel suht ükskõik. Olulise ja orgaanilisena mõjub Ivani arusaamise tekkimine. Oluline on Strugatskitele nii tavalise supermäni vaimne krahh – arusaam enda mõttetusest. Mõttetusest salateenistuse supermehena.
Ma ei olnud vahepeal vist oma kümme aastat seda lugenud (vana inimene, silmad viletsad, raamat hallil paberil ja väikeste tähtedega), nüüd lugesin taas. Lugesin Seda vana Loomingu Raamatukogu trükki – alles siit (UB) sain aru ja teada, et eksisteerib uus väljaanne … Mäletan, kunagi tundusid juba esimesed leheküljed olevat eriti ängistava atmosfääriga – nüüd seda uuesti ei kogenud. Aga haaras ikka, kuigi natuke hiljem. Ka atmosfäär oli täiesti olemas, taas sama masendav, kuigi natuke hilisema algusega, seekord.
Tegemist on prohvetliku tervikuga – mida aeg edasi seda kaasaegsemalt ta mõjub. Kahju ainult sellest, et Vendade areng toimus teises suunas. Enamik hiljem kirjutatust asub justkui vaidlema selle raamatu lõppjäreldusega – ikka tahaks kuhugi vägesid (või salateenistuse supermäne) saata, ikka küsimused vägivaldse sekkumise võimalustest ja eetikast. See sedalaadi sekkumine on juba varem samade meeste (Vendade) poolt prügikasti saadetud … Järsku nad ise selles nii kindlad ei olnudki (?) või arvasid olevat vajaliku näidata teist teed samade järeldusteni ... Et nad arvasid, justkui neil ei olnud õnnestunud esimese raamatuga (Ajastu Asjadega) lugejaid piisavalt veenda. Mind õnnestus.
Tuleb sama asja veel korra üle rääkida, seekord kõvema häälega ja aeglasemalt (Ivan Zilin sünnib uuesti, seekord Maksim Kammereri nime all)!