Ulmekirjanduse BAAS - Arkadi Strugatski

Arvustused (38)

26.07.1997, kell 01:32

Ilmus 50.-60.-ndate fantastikabuumi ajal 1961 aastal "Seiklusjutte maalt ja merelt" sarjas eesti keeles "Purpurpunaste pilvede maa" nime all. Kui ma ei eksi, siis autorite esimene laiemat tähelepanu äratanud lugu. Siiras ja pisut naiivne. Kõige targem on raamatu ideoloogilisse fooni ("raudbetooni") suhtuda vendade endi kombel: kerge muigega. Seda enam, et see muie on ka raamatus aimatav ilmses liialdamises kangelaste positiivsete joontega. Küllap mõjutas ka soov oma raamatut trükituna näha. Kui kedagi ongi ahvitud, siis Jules Verne''i. Kuna Eestis on "puhtaid" kosmoseseiklusi vähe välja antud ja head lugu seiklustest asustamata planeedil suurt ei meenugi, siis sai hindeks "neli". Kosmoseseikluse-tulevikuloo seisukohast on kõik olemas : ülitehnika ja üliinimesed, saladuslik planeet koos vaenulike loodusjõududega ja otsatute aaretega. Noh ja taeva värv (Veenuselt vaadatuna) on tõesti purpurne, seda enam, et tollastest oletustest Veenuse kohta on käesolev vaat et üks tõepärasem.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Andri Riid

30.07.1997, kell 23:26

Minu poolt tegelikult kõige viimasena loetud Strugatskite lugu. Ei saa öelda, et raamat väga vilets oleks olnud, ebahuvitav siiski. Võrreldes vendade hilisema loominguga on rõhk rohkem tehnilise külje (Footonraketid) peal, aga eks selles avaldubki siis nende areng. Igatahes on ta sama perioodi muust Nõukogude ulmest märksa vähem punane, seega ka loetavam.

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

11.11.1997, kell 00:45

Kui seda raamatut kunagi lapsepõlves loetud sai, olin igastahes parasjagu sillas. Kuskil aasta tagasi proovisin uuesti. Esimesest paarist peatykist paraku kaugemale ei jõudnud. Mis teha, aeg läheb, seda nii raamatu kui minu jaox. Kuskil on mainitud, et see pidi yldse esimene Strugatskite avaldatud asi olema. See ja nostalgilised mälestused on ka põhjused mix ma hindex nelja, mitte kolme panen.

Teksti loeti eesti keeles

Laur Salundi

24.11.1997, kell 11:20

Sai nüüd teiste jutukeste vahele ära loetud. Tundus lausa hea, vähemalt mitmete teiste nõukogude ulmekatega võrreldes. Paistab, et Veenus on nõukogude autorite seas suhteliselt populaarne planeet. Ikke mitmed-setmed autorid on oma kangelasi seda planeeti vallutama saatnud. Ja teiste taolistega võrreldes tundub ta ikka natike parem küll. Ei saa muidugi öelda, et ta just mingi tippteos oleks, kuid ajaviiteks selline paras põnevik. Tunduvalt loomutruum tundus ta ka olevat kui näituseks see Palei lugu (``Planeediavarusse``). Selline hea seiklus oli, mitte mingisugune vaprate kommunistide Veenuse ümberkujundamise kirjeldus. Muidugi, natuke nüri tundus see esimene pool jutukesest, st. see ettevalmistus kõik, aga on hullematki ette tulnud. Nii hea ei olnud, et saaks viie panna, kuid nelja küll.

Teksti loeti eesti keeles

Targo Tennisberg

24.11.1997, kell 14:12

Urmas Muinasmaa

12.12.1997, kell 11:08

Raamat, millel oli rohkem väärtust oma ajastus. Tänapäeva ja tuleviku ulmehuvilistel lastel ehk siiski Tarzanile vahelduseks hea lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Jaanus Trolla

29.01.1998, kell 17:13

kuits

17.03.1998, kell 04:58

Strugatskite minu meelest (ja minu loetutest) üks kehvemaid. Kuidagi liiga uljas- kangelaslik. Ma saan aru küll, et aeg oli selline, aga kuna hinnet panen aastal 1998, siis 3.

Teksti loeti eesti keeles

Olev Toom

20.03.1998, kell 16:06

Raamat, mille järgi on üsna lihtne aru saada, et Strugatskid kirjanikud on. Lugesin lapsepõlves ja olin kohutavas vaimustuses. Praegu hindaksin neljaga, aga nostalgilistel põhjustel panen lisapunkti.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Arvi Nikkarev

30.05.1998, kell 18:50

Ma ei ole seda raamatut vähemalt veerand sajandit lugenud. Nüüd võtsin kätte, sirvisin. Lugema ei kutsu. Keskpärane debüütromaan ajastule omaste puududtega, ei viita millegagi edasistele meistriteostele. Strugatskite kiituseks peab ütlema, et Lemi debüütromaan ulme vallas “Astronauci” (1951) on mitu suurusjärku nõrgem ning saaks mult hindeks ühe. Ka Lemist arenes tasapisi ulme suurkuju. Ja ka vastupidi: nii mõnegi avateos jääb ta loomingu tipuks. Kuna ma ilmselgelt Strugatskite seda romaani enam elus ei loe, siis hindeks 3.

Teksti loeti eesti keeles

Üllar Lindmaa

4.06.1998, kell 23:28

Küllap on ebaaus hinnata teost pigem nostalgilise mälestuse kui tegeliku teostuse põhjal. Jah, tegelikult on see jutuke paras saast (kuigi parem ikkagi kui Harrisonil) ja täis 50-aastate tüüpilisi lapsikusi. Kuid ikkagi, kirjutama on vennad osavad ja need noorusmälestused ..

Teksti loeti eesti keeles

Rauli Rajande

12.10.1998, kell 12:57

Jaanis Tali

31.10.1998, kell 23:13

Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole kui mõni hindaja on arvanud.Samas tunnistan ausalt et nostalgiast ma seekord pole võitu saanud. Esmakordselt sai loetud ju õrnas nooruses. Seiklusjutuna ja eelkõige seiklusjutuna (inimene vs. loodus) on lugu ikkagi viite väärt.Ehkki ma poliitilist propagandat lugeda ei armasta (aga, kes armastaks?!) Maailma Kommunistlike Riikude Liit ei ole ju nii tõsiseltvõetav, et ta lugemisel häiriks.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Alari Rajande

1.01.1999, kell 01:08

Imho väga hea ulmekas. Tegevus on sujuv ja parajalt põnev, näiteks võrreldes Harrisoni "Surmailmade" jms. -ga küll kehvem ei tundunud. Ning on ka praegu loetav, seega hinne pole nostalgiast. "Punane"? Ei tea, ei olnud eriti. Mis vahet seal on.

Teksti loeti eesti keeles

TVP

26.01.1999, kell 12:27

Kui ma nüüd õieti mäletan siis oli selles kosmosemeeskonnas ka üks grusiin ja see moment tundub mulle tagantjärele mõeldes kõige ulmelisemana :) Aga kui tõsiselt rääkida siis koolipoisina lugedes meeldis küll aga üle nelja siiski ei paneks.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

21.02.1999, kell 05:34

Raske on seda romaani mingi adekvaatse hindega paika panna!

Mulle Strugatskite looming meeldib, aga see romaan on neil ikka üsna nõrk küll... mõne teise autori loomingus oleks selline lugu viite väärt, aga vendade puhul jääb ta siiski tugevalt alamõõduliseks...

Paljud eelnevad arvustajad on viidanud nostalgiale ja viie pannud... olen nendega üsna nõus, ja ei ole kah... lugesin romaani täieliku versiooni aastavahetuse paiku üle ning pean tunnistama, et isegi praegu mõjub lugu hästi... ette saab heita vaid seda, et tekst on ajast ja arust... samas on see vajalik tekst vendade tulevikuajaloos...

Sisust pole siin vist mõtet rääkida. Küll aga räägiks sellest, et mis on teistmoodi täielikus autorivariandis. Esiteks kärpis tsensuur välja kõik kohad kus oli väiksemgi viide bürokraatiale ja käsumajandusele, lisaks veel ka mõned pisemat sorti ja arusaamatumad kärped... näiteks ei tohtinud nõukogude inimene vanduda, seega läksid ka kõik sellised kohad noa alla. Päris arusaamatu kärbe oli kolmandas osas, kus palavikus Dauge sonib oma kunagisest kallimast (Jurkovski õest) ning siis Jurkovski tõeliselt raevu läheb. Lugesin seda täielikku versiooni ning võrdlesin seda ka pidevalt eesti tõlkega ning avastasin, et Ralf Tominga tõlge on ääretult tekstitäpne, ehk vaid mõni russitsism on seal liiast... aga sel ajal polnud see vist eesti keeles puuduseks...

Ka on «Purpurpunaste pilvede maa» ainuke Strugatskite raamat, mis on saanud (nõukogude) riikliku tunnustuse osaliseks... võitis mingil laste- ja noorsooulmeraamatute konkursil teise koha... esimese koha sai vist «Andromeeda udukogu»...

Tasub kindlasti lugeda, aga tuleb arvestada kirjutamisaega!

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kristjan Sander

28.02.1999, kell 02:31

Hästi kirjutatud põnevusromaan. Küll ilma filosoofilise plaanita ning nõukogulikult lamedate tegelastega ning propagandaga, aga siiski jupp maad parem ka sellisena kui Harrisoni "Surmailm". Ega eriti vahet pole minu arust, mis stampe järgida - lääne äraleierdatud põnevikutraditsiooni või propagandistliku Nõukogude traditsiooni omi. Näiteks "Düünis" on noid lääne stampe ikka parajal määral sees, ometi kiputakse seda üheks SF tippteoseks pidama. Miks siis olla nii kuri vaeste Vendade vastu?

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

19.04.1999, kell 12:17

Nõus Jyrkaga, et väga raske kuidagi adekvaatselt hinnata. Omas ajas ja ruumis oli ka kärbitud versioon ikkagi tippteos ja midagi täiesti uudset. Tean inimesi, kes seda mingid kolmkümmend või rohkemgi aastat tagasi lugesid ja ikka veel sooja sõnaga meenutavad. Mulle meeldis raamatu esimene ja viimane kolmandik. Vahepealsed seiklused Veenusel kippusid nii igavaks, et läbilugemiseks tuli kasutada jõumeetodit ja tahtejõudu. Raamatu on teadus-tehniline; küllaltki lihtsate tegelastega; ilma sügavama humanitaarse alltoonita. Seiklusjutuna on see muidugi huvitav, kuid Verne`i mõjud on tõesti tuntavad. Sisu ju ka üsna harilik on - tahtejõuline selzkond alistamas tundamtut maailma. Tuleb olla kangelane, trotsida ohte ja raskusi, jne. Tegelikult on ju Veenust üpris realistlikult kirjeldet - planeet mõjub tõepoolest ohtlikuna.

Pidi see olema ka Strugatskeile endile üks vähem meeldinud romaane...Ühesõnaga kiita pole palju, kohati oli üsna igav, kuid "nelja" saab lõpuosa pärast. Kuidagi mõjus see Bõkovi-rühma leidmine Bogdani poolt - avaldas muljet. Siiski ei tea ma ühtegi põhjust, miks seda romaani tänapäeval lugeda või uuesti välja anda (veel enam kärbitud versiooni).

Teksti loeti vene keeles

nore

3.06.1999, kell 03:04

Raamatu omapäraks on minu meelest lõputult teaduslikud mõtted/laused, näit. küsimus, "kas Veenusel on tema arvates võimalik ülemiste kivimite metamorfiseerumine graniitsete intrusioonide toimel". Sellised laused mõjuvad kummaliselt raamatu üldise naiivsuse ja lapsemeelsuse kõrval. Venelaste suhtumine oli ka omapärane, auku raadiomajaka jaoks õppisid kõik puurima, aga transportööriga sai arvestatavalt hakkama ainult Bõkov jne.Aga kui mulle tuleb meelde kusagilt loetud Strugatskite mõte, et neil (raamatu kirjut.) aastail uskusid kõik venelased tõsiselt kommunistliku süsteemi, siis mu süda leebub ja raamatu hindeks võin panna nelja.

Teksti loeti eesti keeles

3.10.1999, kell 22:36

Sisu nagu oli aga kõik tundus kole igavavõitu. Ootasin kuna teine kaan vastu tuleb.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

9.12.1999, kell 13:45

Üldiselt polnud tegu ju halva looga, arvestades veel sellega, et ta oli märksa vähem punane kui ma enne lugemist kartsin. Aga... Esiteks, alguspool oli ikka veniv küll. Teiseks, kangelaste suurepäraste iseloomujoontega oli kõvasti liialdatud (millegipärast on mul see joon ulmeromaanide puhul kohe eriti vastukarva...). Ja kolmandaks, see tohutu naiivsus. Ajastu ajastuks, aga raamat pole sellepärast kohe parem, et ta minevikus hea oli. Praegu enam ei ole... Kahjuks...

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

31.01.2000, kell 16:15

Olen seda kaks korda lugenud, kunagi lapsepõlves ning paar aastat tagasi. Mõlemal korral jäi raamatust halb mulje. Sündmuste käik, Veenuse mudas müttamine, ei ole ka selline, mida võiks viiega hinnata. Ebameeldiva ajastu maik ka juures. Arvestades hindamise, mitte raamatu kirjutamise aega (viiekümne üheksandal seda ma lugeda ei saanud) jääb hindeks kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Valentin Abramov

2.02.2000, kell 17:56

Raske on seda lugu hinnata, eriti veel teades, mis hiljem kirjutatud on. Nõrk lugu, eriti veel võrdluses muu loominguga. Ega asjata vennad ise viimasel ajal seda lugu ise maha vaikinud (nagu Lem "Astronaute"). Igatahes on see lugu minul olevast Strugatskite teoste kogumikust (Moskva "Tekst") päris teadlikult välja jäetud. Aga eks see avalugu oli omajagu ka ajastu vili.

Vaatamata hindele (paraja plussiga kolm), tasub siiski lugeda, aga kindlasti tuleb võtta arvesse aega, millal see kirjutatud oli.

Siiski II lisaköites (1993) tuli ka see romaan välja. Ja eessõnas Boris Natanovitsh selgitab autorite suhtumist oma esikromaani ning otsust avaldada see romaan antud kogumikus ilma ühegi paranduseta - kui teatud epohhi ebardlik mälestusmärk.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Kalevipoeg

27.04.2000, kell 13:35

Njah, raske raua ja planeedialistamise loona kipub ta eestikeelsete teoiste hulgas silma paistma. Tegelikult ju huvitav lugemismaterjal, kui mitte arvestada loþpu a"a"rmist ebausutavust. Arvestades seda, milline oli maastik, millised kangelaste ressursid, ja seda kui mitu v6imalust neil Hiuse uue asukoha m22ramiseks 1ldse oli... Kandsin kangelased maha ja ei suutnud pa"rast seda happy endi autoreile andestada. Kas oli see siis to~epoolest nii ha"davajalik? Ershoti kraatrit meenutav naivism.

Teksti loeti eesti keeles

Krister Haav

16.06.2000, kell 22:24

Lapsena üks lemmikraamatuid, kuid praegu vaatan seda raamatut küll kerge muigega. Lugesin selle hiljaaegu läbi ja naersin mõne koha peal päris kõvasti. Hinne siiski hea, hästi kirjutet teine!

Teksti loeti eesti keeles

Enn Hunt

17.08.2000, kell 11:37

Ats Miller

16.01.2001, kell 18:47

Jällegi on raske end raamatu suhtes paika panna, kuna nooruses oli ta üks vaieldamatutest lemmikutest, ning vähe on teoseid, mida elu jooksul olen vähemalt 5-6 korda lugenud. Viimane kord lehitsedes muide punane jama enam ei häiri - ajastu märk, tollal pidi nii ja las ta olla.

Jutt ise jah, selline kosmosesse viidud Jules Verne. Ei midagi eriti head, ei midagi silmipimestavalt halba. Kohati muidugi paneb muigama. Kirjanduslikust seisukohast ehk "3", üks pall hea mälestuse eest.

Teksti loeti eesti keeles

ichi

27.03.2001, kell 20:21

Taavi Kalju aka Ghilderich

26.07.2001, kell 15:52

Kristjan Ruumet

14.12.2001, kell 18:46

Lugesin seda raamatut jube ammu ja mäletan sellest suhteliselt vähe, mistõttu raske on hindamiskriteeriumeid valida. Siiski on meeles, et lugesin teisi sama punaseid nõukogude ulmekaid uuesti üle, seda raamatut aga mitte, kuna tundus liiga lahjana.

Teksti loeti eesti keeles

Madis Veskimeister

9.02.2003, kell 00:33

See tehniline & inimesekujutuselt naiivne raamat oli üks eelarvutiaja (ehk teismelise ea) lemmikraamat. Inimesed rasketes loodusoludes (mis siis, et mitte pooltki niirasketes, kui päris Veenuse 500 kraadi) ning vahva footonrakett (mis on isegi entsüklopeedias oma tööpõhimõttega välja toodud!!) andsid põhjust unistamiseks. Pealegi toimuvad raamatu sündmused veel 20. sajandil, kuigi täpsed aastad on targu märkimata jäetud.

"Noorte & vihaste" Strugatskite kuulsus ning prestiiz, mis selle raamatu ajal saabusid, võimaldas neil hiljem "süüdimatult" "soppa" kirjutada elik tegelikult ühiskonnakriitikaga tänuväärt tegevust talletada.

Teksti loeti eesti keeles

Tarts

6.05.2003, kell 01:35

Ehh, tuvikesed. Strugatskid on kahtlemata nii ulme- kui ka ylejäänud kirjanduse tipud (kui lähtume eeldusest, et ulmekirjandusel ja muul kirjandusel on vahe sees). On t6si, et tegemist on vennaste esimese pikema kirjutisega. Kui bibliot uskuda, siis esimese avaldatud asjaga yldse.. Kui ilmuks meie laborisse keegi kes suudaks poolenistigi nii kirjutada, kui vennaksed oma "Strana.."`s oleks meie Maarjamaa ulme mured murtud ja koryfeed v6iksid hakata rahus uuele tulijale halleluujasid laulma.
Kokkuv6tteks on teost yhteaegu nii raske kui ka kerge v6tta iseseisvana ja mitte muu loomingu ja isegi sarja lahutamatu osana. Selge on, et stiil ei pretendeeri viimse peal viimistletusele, tegelaskujud kipuvad väheke lahjaks ja kahem66tmeliseks jääma (tysedusest jääb puudu) ja ka nii m6nedki teaduse saavutused panevad meid praegu muigama. Kuid vaadakem aega! Vaadakem taustsysteemi, kus on lugu kirjutet! Ning olgem ausad: ei ole halb lugu, ei mitte.
Hoolimata k6igest eelnevast kiitmisest ei saa "Strana.." maksimumi - terakene toores on tema v6rreldes teistega. Siinkohal ei saa kuidagi r6hutamata jätta s6na V6RRELDES teiste Strugatskitega. Kas oleks teos peris iseseisvana k6rgema hinde saanud? Ei tea, ei hakka isegi spekuleerima, kaldun arvama, et ei mitte. Igastahes on "hea" minu arusaamist mööda talle paras.

Teksti loeti vene keeles

Harri Gibon

22.05.2003, kell 19:54

Käesolev raamat oli lapsepõlve üks esimesi (küll vist mitte kõige esimene, ei mäleta enam täpselt) ulmeromaane ja kindlasti ka üks praeguseks väljakujunenud ulmehuvi taganttõukaja. Sellest ka omajagu nostalgiat nagu mitmel eelarvustajal. Omal ajal oleks kindlasti viiega hinnanud, kuid praegu hinnates ei saa maksimumi anda, arvestades teoseid, mida hiljem olen lugenud.

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep

4.10.2005, kell 15:09

Parem kui " Surmailm" ? Jätke naljad! See, et planeetidevaheline hasartmängur on märksa huvitavam tegelane, kui riigitruud uraanikütid, polegi siin ilmselt kõige tähtsam. Käesolev romaan on roosa, pateetiline, väheusututav ja igavavõitu, peakangelaste eesmärkidele kaasaelamine praktiliselt võimatu. Tapavad ennast mingi uraani nimel ja mida nad sellest saavad? Õieti ei midagi. Muide, mis puutub versiooni kärbitusse, siis vähemalt eestikeelses tõlkes ikka veidi vandumist esines. Ja Eesti autorid on siiski märksa paremaid teoseid avaldanud. Nii " Algernonis" kui väljaspool seda.

Teksti loeti eesti keeles

Bix Pokupoeg

28.08.2006, kell 11:40

Raux

29.12.2011, kell 18:55

Madis Maasing

11.07.2012, kell 03:14

Oli vist üks esimesi ulmeraamatuid, mis üldse loetud, kuigi Verne`i "20 000 ljööd" ja veel midagi sarnast võisid seda ka edestada. Natuke pärast seda püüdsin vist ka "Andromeeda udukogu" lugeda, aga esimestest lehtedest vist kaugemale ei jõudnud. Seevastu "Purpurpunaseid" suutsin ka hiljem veel päris edukalt üle lugeda. Ja muidugi on tore ka lätlasest tegelane:)

Teksti loeti eesti keeles

Anulaibar Keiserkrone

10.12.2015, kell 11:23

Arkadi Strugatski

28.08.1925–12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Lisavahendid:

Arkadi Strugatski

28.08.1925–12.10.1991

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Lisavahendid:

Autorite sildid:

Teoste sildid: