Teos, mille kohta võib küsida: on see üldse ulme? Meenutab ülesehituselt "Tigu" ja ka Bulgakovi "Meistrit ja Margaritat". Lugu sellest kuidas üks kirjanik kirjutab teisest kirjanikust. Ilmselt üpris autobiograafiline lugu. Teemaks on stagnatsioon. Stagnatsioon inimeses ja stagnatsioon ühiskonnas. Õnnelik-muretu-masendav olevik ja tundmatu, kuid vääramatult saabuv tulevik. Ja lapsed. Kui meie oleme nii head, et enam oma lapsi ise kasvatada ei viitsi, mis saab siis meist, neist ja ühiskonnast? Hoolimata tumedatest toonidest jätab jutustus oma sümboolikas tervikuna optimistliku mulje. Intelligents kasvatab üles uue põlvkonna, maailm puhastatakse kõntsast ja saabub uus aeg. Üllitise allteksti esimene kiht on nii läbinähtav, et ma ei imesta avaldamisraskuste üle. Esimene versioon "Inetud pardi(luige)pojad" (Gadkije Lebedi) valmis juba 1967. Esimese avaldamiseni jõudis teos nime "Hromaja Sudba" (Lombak Saatus) all 1986 a ajakirjas "Neva" 8-9. Ilmus lühendatud versioonis, so. ainult peatükid, kus on juttu Viktor Banevist (väidetavasti olid tema prototüüpideks V. Võssotski ja Al. Galich) 1987 ilmus jutustus ajakirjas "Daugava" 1-7 "Vremja dozhdja" nime all. Sama nime all ilmus lugu ka ajakirjas "Priroda i celovek" aastatel 88-89. 1989 a ilmus üllitis täielikult raamatuna, Leningradis kogumikus "Volnõ gasjat veter" ja Moskvas "Hromaja Sudba" nime all. Hilisemal ajal on jutustust korduvalt välja antud nii kordustrükkidena, kui ka uute kirjastuste poolt, sealhulgas ka 1991 a pealkirja "Gadkije Lebedi" all ka Tallinnas. Väga psühholoogiline, väga filosoofiline. Veendunud märulilugude austajale kindlasti igav. Puhas viis.