(romaan aastast 1998)
Hakkas silma, et kadunud on natuke esimese osa muhedusest, seisnegu see siis otseselt tegelaste repliikides või sündmuste kirjeldamises. Selle asemel on jällegi rohkem ehedat vägivalda ja detailseid kirjeldusi inimkeha sandistamisest, mis kõik muutub vahetevahel peaaegu groteskseks. Õnneks kannab Drake`i/Flinti tandem selle piisavalt hästi välja, nii et kõnealuste stseenide vajalikkuses kahtlust ei teki. Nõnda saab ka süzhee tublisti värvi juurde -- ja mitte ainult punast...
Lisaks tapatööle ja intriigitsemisele lisandub selle raamatuga Belisariuse tugevate külgede hulka ka ninapidivedamine. Viie tuhande (või kümne, või viiekümne, mis seal enam vahet) Malwa sõduri klaperjaht kindralile toob lõbusa irvituse suule küll. Muudest lõbusatest asjadest jäi eredalt meelde pathalasest jäljekütt, kes suutis imetlusväärsel kombel taandada kõik asjad sõnadele chop, chop. quick, quick.
Ja lõpetuseks ei pääse ma suud kõverdamata märkimast Harrisoni "Surmailma" triloogiat, kus peategelane keerulistest olukordadest alatasa muretult välja rabeles. Vaat Belisarius oskab kah oma nahka päästa, kuid seejuures on kaugelt aru saada, et mees ise on tõesti kaval, ja "Surmailmast" erinevalt ei mõlgu deus ex machina kogu aeg meeltes.
Nõnda siis jääbki mul üle panna vaid maksimumhinne. Vahva lugemine.
