Teeb ÜFO tiiru ümber Päikese ja plärtsatab siis Maale maha. Kõik, vaikus. Teadlased ja sõjaväelased karjakaupa uurivad imeasjandust, aga targemaks ei saada mitte. Nii läheb kuukene. Ühel päeval tekib taldriku ümber inimeste tehnikale läbimatu kuppel, kõik UFOt uurinud inimesed on kadunud ja peagi suundub Maa atmosfääri kari suurest UFOst väljunud pisikesi UFO-sid (üks suudetakse isegi puruks lasta, see toob kaasa korraliku termotuumaplahvatuse).
Seavad pisi-ufod on end Maa atmosfääri korrapäraselt paika ja siis plahvatavad üksmeelselt, tekib elektromagnetiline laine, mis kogu Maal kõik elektroonikat sisaldavad asjad rivist välja lööb. Ühesõnaga Maal ei sõida, lenda ega uju enam ükski masin, elektrist on järel vaid mälestus jne. Ja sellega on Maa vallutamine põhiliselt ka läbi. Edasi järgneb juba lihtsalt inimeste massiline hävitamine tulnukate poolt. Mingid rõngad tekitavad igasse Maa kohta sealsete inimeste mahanottimiseks vajaliku tulnukatehulga ja kui kohati neile vastupanu osutataksegi, siis vastupanu mahasurumiseks antud kohta kasvõi lõpmatu arvu uute tulnukate tekitamine ei näi ründajaile mingi probleem olevat.
Raamat kirjeldab tolle taldrikuga esimesena kokku puutunud NASA süstiku piloodi Charity Lairdi (kes on USA Space Force’i kapteni aukraadis preili) teekonda plahvatusjärgsest New Yorgist veel mingil määral toimivasse USA sõjaväe tähtsaimasse juhtimiskeskusse Kaljumägede all.
Mulje raamatust: kõik raamatus kirjeldatu on SF kohta ütlemata usutav, tõepärane, realistlik. Kõik see valitsev kaos, paanika, hirm, teadmatus, anarhia, sõjaväe täielik abitus ründajate vastu on mulle täielikult usutav.
Teiseks saame raamatus teada praktiliselt vaid seda, mida Charity oma silmadega näeb, mujal toimuvast ei tea me midagi, sest mingit infot ju enam ei liigu (samas pole mingit põhjust arvata, et mujal oleks olukord teistsugune).
Ka tulnukatest saame teada vaid Charity nähtut. Jällegi tõene, reaalses olukorras see nii olekski. Teame seega, et tulnukad on igat liiki tohutu suured putukad, sitikad ja esineb ka mingeid humanoidi sarnaseid 4 käega olendeid (putukad on vist nende neljakäeliste sõjamasinad?). Kes ründajad aga on, kust nad tulid, mis on nende eesmärgid, miks nad inimesi tapavad, sellele me (selles osas) mingit vastust ei saa.
Ja kolmandaks, nii üheselt vaid negatiivseid emotsioone tekitavate sündmustega SF raamatut inimeste võitlusüritusest tulnukatest sissetungijate vastu pole mina veel kohanud. Loodetavasti järgmised 11(!) osa sama sünget liini ikka ei jätka (inimesi ei jätkuks esimese osa tempos nii paljude raamatute jaoks mahanottimiseks). Või muidu tuleks osadel sarja läbilugenutel küll psühhiaatri poole pöörduda. Saadud negativistlik laeng oleks ikka üüratu.
Hindamine valmistab raskusi. Sündmuste põnevus, usutavus, realistlikkus – 5. Kirjutatud pole ju ka halvasti – 4 ikka. Aga saadud negatiivse emotsiooni eest annaks 1. Kuid too negatiivse emotsiooni tulenebki jälle SF-loo usutavusest, tõepärasusest... keeruline see hindamine seekord. Panen siis kokkuvõttes 4. Aga järgmist osa niipea ette võtta ei taha.