Ütlen kohe, et kindlasti on inimesi, kes paneksid teosele vähemalt "4", kui mitte rohkem - see sõltub tugevalt sellest, millised teosed konkreetsetele persoonidele meeldivad. Niisiis - kaks üliõpilasest venda, mistahes kuju võtta suutvad, kui olemuselt elektronvälja üliolendid, unustatakse mõned miljonid aastad tagasi purjuspeaga Maale maha. Igavusest annavad nad evolutsioonile jalaga tagumiku, luues inimkonna. Kuna tekkivad hinged ei hävi, leiavad nad end ka lapsehoidja kohustustes üha paisuvale surnute hingede hulgale, hoides samal ajal ka silma peal tsivilisatiooni heal käekäigul. (Üks vend jääb nö parema osaga "ülatasandile" (topside), teine halvemini õnnestunud tüüpidega "alakorrusele" (below stairs).) Tänapäev - ühes Ameerika viimases õnnetus kolkas elab kahekümneaastane naisterahvas, naise arhetüüp, väga tark, aga konkreetsetes oludes kasutamata potentsiaaliga ("keegi pole tal kunagi mõleda palunud"), samas linnas on noor neonats, kes talle silma heidab, nende ühendusest peaks sündima uus juht, kes maailma verisesse kaosesse paiskab. Neid olendeid tuleb testida ja oht kõrvaldada. Siit algab sürrealistlik deliiriuminägemust meenutav jant, mis omast kohast on teravmeelne ja nauditav. Loomulikult saab kõik korda - kuna nägemused olid ajaliselt kokku surutud, sõidutab üks vendadest, Juudas Iskariot taksojuhiks, tüdruku järgmise päeva hommikul koju tagasi. (Korraks kaalub tüdruk isegi tolle üliolendi juurde jäämist, aga see arvab, et alles tal oli Maria Magdaleena, ja kuigi Jeesua on ülatasandil tugev tegija, sisaldas selline saatus emmele peamiselt kurbust, nii et parem mitte…) Miks ma talle sellise hinde panin? Mitte otseselt temaatika pärast (kuigi peale "Meister ja Margareeta"t on raske taset hoida), sest päris huvitav on kümne miljoni aasta vanune elektronväljast Kurat Steinway klaveril komponeerimas. Lugesin raamatust esimest kümmet lehte, siis läks igavaks, kolmandiku pealt sattusin lugema, ja naudinguga, aga viimane viiendik läks jälle selgelt ühte väravasse. Veelkord - see, mis minu jaoks viga, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Alguses oli palju "tasku-" ;-) filosoofilist jura, lõpp kiskus triviaalseks. Lugemist ma ei kahetse, sest keskel olid mõned väga head kohad.