Marlen Haushofer

Raamat on esitatud päevikuna, millel on üksainus suur sissekanne. Kuupäevade koha pealt ei ole mina-tegelane kindel, sest oli mõnda aeg haige ja kellad lakkasid käimast. Niisiis ta lihtsalt paneb kirja kõik selle, mis temaga on juhtunud pärast Seina tekkimist. Alati aga ta ei suuda hoiduda jutustamast etteulatuvaid sündmusi ja takerdub nii tuleviku kui ka mineviku mõtetesse ning analüüsidesse, et kuidas on võimalik taluda olukorda, millesse on ta sattunud.

Naine leiab lehma, hakkab ta eest hoolitsema. Siis tuleb Kass ta juurde. Lehm on tiine ja toob Sõnni, Kass aga toob ilmale mitu pesakonda. Elama jääb kahel esimesel korral üks loomake, ja kolmandal korral on terve pesakond surnud ning Kass ise surmaveerel. Koer Luks on naise tõeline kaaslane ja sõber, ja naine elab koera kaotust väga sügavalt üle. Tõsi küll, alles viimastel lehekülgedel selgub, mis selle koeraga siis õieti juhtus.

See naine, kellena ta sattus metsa, on hoopis teine naine kui see, kes paneb kogu selle loo kirja jahimajast leitud vana kalendri tagakülgedele hariliku pliitsiga. Mis õieti sunnib naist kirjutama kõike seda? Lootus, et keegi võibolla kunagi leiab ning ilmselt vajadus ennast väljendada. Sest enam ei ole tema ustavat kaaslast ja sõpra Luksi. Kassi esimene poja Pärli surm oli naise esimene surm metsas. Seda elab ta väga valusalt üle. Loomake ise oli imeilus valge tiheda ja pika karvaga usaldava ja õrna loomuga kassike. Kuigi naine teadis, et sellist laadi olevuse elu ei ole väga pikk metsa veerel elades, ometi ta kiindus temasse. Kuid kas just sellepärast ei kiindunudki ta, et teadis, kui üürike võib olla elu? Teisest pesakonnast ellujäänu- Tiiger- tunnistab naist oma ema ja sõbrana. Ka tema elu ei ole kuigi pikk. Ta läheb metsa ja tagasi enam ei tule. Lehma Bella poeg Sõnn aga sureb ootamatult. Keegi mees ilmub metsast lagedale ning tapab ta kirvega. Luks, kes sööstab mehe kõri rebima, peatub ta ees, alludes naise vilele. See maksab koera elu. Naine ei ole küllalt kiire, et söösta majja ja tagasi ning lasta.

Naise kogu elu sisuliselt keerleb loomade ümber. Midagi muud tal alles ei ole. Nii ta kirjeldabki oma igapäevaseid toiminguid ja oma loomade askeldusi. Alguses on ta meeleheitel, kuid pärast lehma leidmist on tal niipalju tegemist, et ainult öötunnid enne magamajäämist on piinarikkad ja hommikud, kui mõtted vabalt liiguvad. Ta matab ennast rahmeldamisse, et jääda ellu. Paneb kartulid maha, oad mulda ning teeb lehmale heina. Matkab metsas koos Luksiga, kütib hirvi ja korjab marju. Ja see kõik võtab talt kogu jõu. Naine kohaneb metsaeluga, muutub sitkeks ja sooniliseks, nahk päevitub. Naine talub hästi valu, sest ravida ta ennast ei saa. Ta elab üle haiguse, mis äärepealt oleks ta surma viinud, kui mitte mõte, et ta peab edasi kestma, ning loomade eest hoolitsema, teda elu küljes poleks hoidnud.

Naine elas talvel jahimajas, ja kolis suveks üleval olevasse majja. Alpimajja, nagu ta seda nimetab. Kuid pärast Luksi ja Sõnni surma ei lähe ta enam sinna. Ometi oli see väga hea koht, kus kosuda ning elu üle veidi mõelda.

Muidugi on kõik troostitu, kuid mingi seletamatu sund sunnib teda edasi elama. Mõnikord ta mõtleb, et mis saab Bellast, kui teda enam ei ole. Kass elab edasi, sest on tugev ja kohanduv, kuid lehm sõltub ju inimesest. Ning naine ei tea, kuidas ta suudab hakkama saada ilma tikkudeta, sest need varud on kokku kuivanud. Kuid ta teab, et kuidagi ta selle olukorra lahendab.