Veel üks absoluutselt fantastiline lugu sellelt vene Bradburylt. Ühes ta teises loos oli peategelane, kes suutis oma lastele loodust sellise, täiesti erilise, suure ning ilmkaunina näidata, et sellest oleks tahtnud lennata ja nutta, sest lennata ei suuda... Mitmes mõttes ongi Kolupajev toosama inimene. Loodetavasti saab teoks Jyrka (vist Algernonis väljakirjutatud) soov, et Kolupajevit ka eesti keeles enam lugeda saaks.
"Ja kusagil akna taga elasid luuletused ja muinasjutud..."
:-)